Paar päeva oli möödunud ja imekombel olin ma elus.
Vaidlesin endaga mõtteis vähemalt kümme korda päevas. Mu elu oleks nagu kinni kiilunud ja ma ei suutnud endaga kokku leppida, kuidas edasi minna. Kas ma oleks pidanud Ashtonile ütlema, et Beth on tema tütar või mitte? Kas ma oleks pidanud krabama tolle teadmisega mehe endale või laskma tal Skyliniga oma ülejäänud elu veeta?
Need olid küsimused, millele ma vastust ei teadnud. Või ei julgenud teada.
Jalutasin kööki, kust tahtsin endale leida klaasikest mahla, et janu kustutada, kuid vaatepilt, mis mu silme ette tuli, pani mind mu janu kohe unustama.
Sky oli köögikapil ja ta jalgade vahel seisis Ashton, kes ahnitsevalt tema nägu suudles.
See oli oksele ajav pilt ning nii ruttu, kui ma kööki sain, tormasin ma ka sellest välja.
Näha su elu armastust amelemas su keskkooliaegse vihavaenlasega...Kus ma elasin, mingis tiinekate romantilises draamas?
Oota, hold up. Mu elu armastust?
Mu elu armastust.
Ashton... oli mu elu armastus?
Loomulikult ma armastasin teda. Aga nagu sõpra.
Aga ma ei armastanud teda ju nagu sõpra!!
Hell no, me polnud enam aastaid lihtsalt sõbrad, me polnud seda võibolla kunagi olnud.
Ja ta polnud mu elu armastus. Mis see üldse tähendama pidi? Et selles elus siin saab olla vaid üks kõige tähtsam armastus?
Minu elu armastus oli sel juhul mu tütar, keda ma kohutavalt igatsesin. Ma polnud teda kuus päeva näinud ja see oli suurim vahe, mis me lahus olime olnud. Ta oli alles neljane ning ma isegi ei mäleta oma elu enne teda. Mu elu oligi mõttetu enne teda.
Kasutasin võimalust kaks kärbest ühe hoobiga maha lüüa - rääkida oma armsa tütrega ning saada mõtted Ashtonilt.
Tõmbasin tagataskust mobiili ning valisin Audrey numbri.
"Hei, Ger," ütles naine mulle telefonitorus, kui kõne vastu võttis.
"Hei, Audrey, kas sa saaksid palun Bethile anda?"
"Jep, kohe, ta tuli just vannist. Kõik on korras?"
"Jaa," lasin välja ohke, "ma tahaks lihtsalt ta häält kuulda."
"Emme?" kuulsin torru paari hetke ja sahina pärast.
"Jaa, tibu, emme on siin," naeratasin automaatselt ta häält kuuldes.
"Ma igatsen sind," teatas ta ja see oli kõik, mis võttis, et mulle pisarad silmi tuua.
"Mina sind ka," hammustasin huulde ning kuulsin köhatust, aga mitte teisel pool liini, vaid minust kolme meetri kauguselt.
"Gerda?"
Vaatasin talle otsa. Sky seisis seal, oodates mu vastust, aga olin tumm. Natukese aja pärast pidin siiski Bethile ütlema, et ma pean lõpetama ja lubasin talle, et helistan talle tagasi nii pea kui saan.
Ashton oli ka köögist välja tulnud ja seisis nüüd, käed rinnal risti, oma kihlatu selja taga, kuid paari sekundi pärast, tirides minult pilgu, jalutas ta minema, teisele korrusele. Ta silmades oleks justkui midagi sähvatanud, talle oleks nagu midagi pähe tulnud ja pidi nüüd seda tegema minema.
"Ma pean linna minema, et meie tseremoonia asju ajada. Ma tean, et sa väga ei viitsi, aga..."
... kas sa tahaksid minuga linna kaasa tulla?
"Kas sa viitsiksid selle pesu ära pesta?"
See küll etteaimatav küsimus polnud.
"Ee, mida?"
"Ainult see korvitäis, siin..." võttis ta tooli pealt korvi, milles hunnikuna mustad riided sees olid.
"Kas teil selleks nagu töötajaid pole?" naersin, kuna olin 101 protsendi kindel, et neil olid koristajad, kes nende eest tööd teha rügasid. Olin isegi paar korda Teresaga koridori peal juttu ajanud, kes nende koduabiline oli.
"Ma andsin koristajale vaba päeva, kuna ta tütar oli väga haige, ega ma mingi koletis pole."
Enne, kui ma suu lahti sain teha, hakkas Skylin mind anuma.
"Palun, paluuun, Gerda. Ash teeks seda ise aga tal pole pesemisega üldse kogemusi."
"Ja mul peaks olema?" kergitasin kulmu, tundes solvumistunnet enda kõhus.
"Ei, anna andeks, ma ei mõelnud seda nii, lihtsalt, sul pole..."
Vaatasin teda küsivalt. Ta proovis end parandada:
"Sa saad ise oma koristamisega hakkama-"
"-kuna mul ei ole raha endale abilisi palgata? Kuna ma olen ükskikema?"
"Ei, ma ei tahtnud sind solvata, ma lihtsalt..."
"Vahet ei ole, Sky, tõesti vahet ei ole. Eks mul pole valikut," andsin alla, kuna nagu öeldakse, targem annab järele.
Võtsin korvi ning kiirustasin teisele korrusele. Sky rääkis veel midagi, ilmselt tänas mind, aga ma tõesti ei jaksanud sellele keskenduda.
Samal ajal, kui pesu masinasse topitud oli ja olin masina õigele režiimile pannud, võtsin oma telefoni tagataskust ja üritasin uuesti oma tütart kätte saada, aga Audrey number oli korduvalt kinni.
Kui pesumasina valju üürgamine vahepeal vait jäi, kuulsin aga teisest toast mingeid hääli. Ma ei tahtnud uskuda, et see oli mõni nende tööline, kuna nad ei käinud tavaliselt Sky ja Ashi eluruumides ning töötasid kas enda hoone osas või õues. Seega, see pidi olema Ashton.
Astusin kõheldes vannitoast välja, kuuldes Ashi magamistoast läbi seinte summutatud ümisemist.
"Everybody's got their demons,
Even wide awake or dreaming
I'm the one who ends up leaving,
Make it okay."
Astudes lähemale oli sõnadest paremini aru saada ja sain aru, et Ashton mängib meloodiat kitarril.
"See a war I wanna fight it,
See a match I wanna strike it,
Every fire I've ignited,
Faded to grey."
Peatusin magamistoa ukse juures, mis oli veidi paokil. Kuulsin, kuidas ta laulmine pooleli jäi ja ehmatasin, kuna kartsin, et ta oli mind märganud, kuid ta kirjutas midagi paberile ja laulis siis edasi, vahepeal sõnu parandades. Kas ta kirjutas mingit laulu?
" 'Cause I've got a jet black heart,
And there's a hurricane underneath it,
Trying to keep us apart."
Ta polnud mind vist isegi märganud, vaid oli süvenenud oma laulu.
Jeesus, kui armas ta nii välja nägi. Korraks tundsin ära temas Bethi, kes oma mängudesse alati sama moodi keskendus. Noh, nagu öeldakse, käbi ei kuku kännust kaugele.
"I write with a poison pen,
But these chemicals moving between us are the reason to start again."
Võtsin julguse kokku, et uksest sisse astuda ning mu ees oli mõtlik Ashton, kes hoidis pliiatsit hammaste vahel ja vaatas paberil olevaid sõnu, samal ajal kitarri sõrmitsedes.
"Now I'm holding on for dear life,
There's no way that we could rewind,
Maybe there's nothing after midnight,
That could make you stay."
Korraks tabas mind tobe mõte - kas ta kirjutas seda laulu... meist? Viimased laused olid täpselt ju nagu too päev, kui ma siia saabusin.
Kuid ma ei uskunud seda, miks see oleks pidanud nii olema?
Ta laulis taas refrääni ning siis tuli koht:
"The blood in my veins is made up of mistakes,
Let's forget who we are and dive into the dark
As we burst into color, returning to life..."
"Ashton?" avasin ma suu ning ta peatus silmapilkselt.
"Ger, sa..." pani ta kitarri ja paberilehe enda kõrvale voodile.
"Kas sina kirjutasid selle?
Ash vaikis hetkeks ja siis ohkas: "Jah."
"Kas see räägib... kellestki... spetsiifiliselt?"
"Ma arvan, et sa said juba aru."
"Kas ikka sain?" tahtsin kindel olla ja võtsin alahuule hammaste vahele.
"See polnud kindlasti olukord, kuidas ma oleks tahtnud, et sa seda kuuled."
"Ashton, miks sa selle kirjutasid?"
Mees tõusis ja astus mulle sammukaupa lähemale, samal ajal põrandat jõllitades.
"Kuna see on aru saada, et rääkimine pole meie puhul väga mõjuv," vaatas ta siis üles.
"Ashton... sa abiellud nädala aja pärast."
"Kas sa arvad, et ma ise pole sellest teadlik?" vastas ta, häält tõstes.
"Ma ei saa siin enam olla," teatasin, tundes, et lõpuks olen milleski selgusele jõudnud.
"Gerda, oota nüüd," ütles ta mulle, kuid ma astusin juba mitu sammu tagasi ja nii magamistoa uksest välja.
"Mulle aitab, tõesti. Ma pean siit ära saama."
<><><><><>
UUS OSA SIIN KOLMEL PÕHJUSEL
1) Kuna oli viimane aeg ka juba eks :D
2) TÄHISTAMAKS UUDIST ET 5SOS TULEB FRIGGIN EESTISSE
3) Ja et ma tahan ruttu teada, kes tulevad ja kes soundchecki tulevad ja kes oleks huvitatud sellisest asjast nagu Stradi meetup xd xd