heart like yours [a.irwin]

Üheksas - ja just sellepärast ma lasengi sul minna;

Vahepeal ma kirjutan sulgudes, et nüüd võite kuulama hakata, mõtlen selle all seda laulu, mis ma siia chapteri üles panin :) - Don't Speak by No Doubt

Mainin, Austraalias on aastaajad vastupidi. Neil on detsembris suvi, seega jäävad jõulud suvevaheaja sisse.

<><><><><><>

"Damn," libises üle mu huulte, silmitsedes Audreyt koos tema hiiglasliku kotiga.

"Mida? Mul on suured kingid," keerutas ta silmi. "Kuhu ma need panna võin?"

"Mine vii puu alla," vastasin ning lükkasin välisukse Audrey tagant kinni.

Kooli lõpetamisest oli möödas 2 nädalat, mis tähendas, et kätte olid jõudnud pühad. Jõulud ei kuulunud mu lemmiktähtpäevade hulka, kuna mulle tundus, et inimestele tähendasid need ainult asjade saamist ja kinkimist. Siiski oli tore, et kõik seda rõõmsat meeleolu hindasid ja see oli piisavalt hea põhjus kokkusaamiseks ja õhtustamiseks.

Mu vanemad olid tollel õhtul koos mu õdedega Ashtoni pere pool, jättes maja vabaks. Nägin selles head võimalust üks korralik traditsiooniline õhtusöök korraldada. Kutsutud olid Audrey, Ash ja teised 5sosi poisid ja kõigil oli lubatud kaasa võtta pluss üks.

Ma ei olnud Ashtonit terve nädal näinud, peale seda pidu. Nüüd, kui ta ametlikult bändiliige oli, hakkasid nad tihedamini proovi tegema, lootes saada paremaks ja paremaks. Loomulikult oli mul nende üle hea meel, aga kuus korda nädalas proove tundus juba ekstreemne.

Mikeyga olin ma aga paar korda kokku saanud. Me polnud paar, rohkem nagu friends with benefits. Peale lõpetamispidu polnud me küll rohkem koos maganud, aga palju ei jäänud puudu ka. Kutt aitas mul mõtteid ülikooli sissesaamise stressist mujal hoida.

Naljakas oli see, et Michaelil jätkus minu jaoks aega küll, aga Ashil oli koguaeg 'kiire'.

Audrey pluss üheks oli Luke. See oli loogiline, kuna nad olid peaaegu koos. Audrey ütles, et nad ei kutsunud üksteist veel poiss-sõbraks ja tüdruksõbraks, aga sellest ei pidanud palju puudu jääma.

Audrey tuli mulle kööki appi ning aitas toitu lauale kanda. Siis helises aga uuesti uksekell ning ma tormasin seda avama.

Ukseavas seisid Michael ja Luke.

"Luke on siin!" hõikasin, teavitades sellega Audreyt, kes kohe köögist kohale tormas. Luke astus uksest sisse ning tüdruk viskas käed ümber ta kaela. Nad olid ikka päris hullud üksteise järele, naljakas, kuidas armastus võis inimest muuta.

"Aga mina?" avas Michael suu ning ma muigasin ühe suupoolega. Astusin talle lähemale ning kordasin Audrey liigutust, kuid mitte tormates. Mikey vaatas mulle otsa ja naeratas vastu, surudes siis hetkeks oma huuled minu omade vastu. Kuigi see kestis paar sekundit, suutis see mu põsed ikkagi õhetama ajama.

Olime ukseavasse unelema jäänud, kuni kuulsime köhatust meie selja tagant.

Seal seisis Ash. Kuid mitte üksi. Ta käsi oli ümber Wendy puusa.

"Hommik," ütles ta ning silmitses mind ja Michaelit. "Kell oli viis õhtul," turtsatasin mõttes. Mike oli ka nüüd end saabunud külaliste poole keeranud, käsi mu õlgadel hoides.

Ashton vahtis ikka meid ning oli ilmselt segaduses. "Seega," peatus ta korraks, enne kui rääkimisega jätkas: "Te olete nüüd nagu... koos?"

"Sama küsimus sinu ja Wenda kohta," kergitasin kulmu, meelega neiu nime sassi ajades. Ma olin vihane, kuna Ashton ei rääkinud mulle kunagi, et tal Wendyga midagi enamat oli. Ausalt öeldes, ei rääkinud ta mulle kellestki kunagi, nagu ta polekski ühegi tüdrukuga koos olnud.