heart like yours [a.irwin]

Viiekümne kolmas - sa pole temasse armunud?;

20k lugemist täitub kohe ja pisarad on silmis :( Te olete nii vapustavad!

See on ajuvabalt hämmastav, kuidas te mingile väiksele lookesele, mis mu peast sõnadesse kandub, nii kaasa elate. Te olete kõik kuradi vägevad xx

<><><><><><><>

"Tal on sinu silmad," naeris Ashton, kui kõndisime kolmekesti mänguväljakule, vaadates Bethi, kes meie ees jooksis ja vahepeal tagasi kiikas, et kontrollida, et me tal ikka kannul olime.

Paar päeva oli sünnipäevast möödunud ja me otsustasime päeva kolmekesti veeta. Ashton tahtis Bethi paremini tundma õppida ning Beth jumaldas Ashtonit. Nad olid nii friendship goals.

"Ehk tõesti," vastasin, õrnalt naeratades. Kevade hommikune päike paistis mulle silma ja tuulisevõitu ilma pärast hoidsin endale jakki lähemal, hoides käsi rinnal risti.

Ma ei muretsenud, kas Bethil oli soe, Ash toppis talle kõikvõimalikud kampsunid, mütsid ja sallid selga. Kui midagi, siis oli tal pigem ülekuumenemine.

Jalutasime mänguväljakule ning Bethy tormas otsemaid teiste lastega mängima. Ta oli sotsiaalsem kui mõni täiskasvanu. Kuid miks ta ei pidanudki olema? Ta meeldis kõigile. Kuidas ta poleks saanud sulle mitte meeldida?

Mina ja Ash istusime pingile mänguväljaku ääres ja jälgisime mõlemad hoolikalt tüdrukut.

"Millal te siis jälle tuurile lähete?"

"Kahe nädala pärast."

"Juba? Nii ruttu?"

"Noh, meil oli Euroopa osa tuurist ära ja nüüd on Ameerika."

"Saad..." küsisin arglikult, "... Skylinga ka kokku?"

"Ta on mu tüdruksõber, see kõlab loogiliselt."

Naersin enda üle, kuna sain aru, et olin end lolliks teinud.

"Kaua te siis ametlikult olete koos olnud?"

"Meil saab aasta ja kaks kuud täis, aga kas me peame sellest tõesti rääkima? See pole oluline."

"Loomulikult on, Ash!" vaatasin tema poole, kulmu kortsutades. "Sa oled üle saja aasta tõsisemas suhtes. Kes su viimane tüdruk üldse oli, Wenda...?"

"Wendy," parandas noormees.

"Wendy," kordasin,"ja see oli ka neli aastat tagasi."

"Skylin... on tore. Ja ta on kuulus. Meie managmentile sobib see väga hästi."

"Aga... Sa pole temasse armunud?"

"Mitte veel. Ta meeldib mulle. Aga aeg võib seda muuta."

"Arvad?"

"Loodan."

Ma ei hakanud talle ütlema, et kui sa pärast aastat aega suhtes olemist pole oma tüdrukusse ikka armunud, ei tule sellest ilmselt midagi välja, aga ma pidin olema toetav ja seda kohustust ma ka täitsin.

"Kuidas Tomiga on?"

"Kui Beth sündis, võttis ta kaks kuud puhkust ja oli kodus, aga nüüd on ta tagasi tööl ja see pole eriti meeldiv, ausalt öelda."

"Mis viga?"

"Ta on kaksteist tundi päevast tööl, see on viga. Kui ta naine ja aastane laps peavad üksinda kodus olema. Saad pihta?"

Ashton noogutas ja pööras pilgu, mis vahepeal minul peatus, tagasi Bethile.

"Ash, just seda ma igatsesin. Sinuga vestlusi. Kus ma ei pea midagi varjama. Kus ma saan kõigest rääkida ja ma ei häbene."

"Mina igatsesin meie vestlusi ka."

Ja siis kuulsin ma tuttavat jonnimist. Beth oli kukkunud ja nii mina kui ka Ash mu kõrval reageerisime, minnes tüdruku juurde ja tõstes ta püsti.

Ash kükitas, et ta saaks Bethile otsa vaadata, ja seletas õpetlikul toonil: "Vaata, Beth. Kui sa kukud, pole hullu. Alguses on natuke valus, aga siis sa tõused püsti ja liigud eluga edasi. Vahel vajad sa abi, siis aitab sind emme või mina või keegi teine, vahel saad sa ise püsti. Põhiline on see, et sa nutma ei jääks. Valu läheb üle, usu mind. Ega nutmine ei aita." Ash lasi oma suure pöidlaga üle mu tütre põse, pühkides ta pisara.

Beth jooksis tagasi teiste juurde ning Ash tõusis.

"Sa tead, et Beth on ühene. Ta ei saa veel eriti filosoofilistest kõnedest aru."

"Saab ikka, ta on tark neiu. Just nagu ta emme."