heart like yours [a.irwin]

Kolmekümne kolmas - sa jätad mulle midagi rääkimata;

Hei kutid! :) Soovitage häid 5sosi fanfice, nii eesti- kui ka inglisekeelseid, vahet tõesti pole. Ja tõesti häid, mitte kirjavigadest kubisevaid ja ebaoriginaalsete ideedega raamatuid :D

<><><><><><><><><><><><>

Ronisin voodist välja, uni, mis vaevu öösel peale oli tulnud hetkega ära minnes. Krabasin oma öökapilt telefoni ja vaatasin kella, mis näitas alles veerand kuus.

Mu mõtted ei lasknud mul magada. Ashtoni sõnad ja hääletoon kummitasid mind. Mu mõistus teadis, et minu ja Tomi abiellumine oli õige, ma olin selles kindel. Aga ma olin harjunud Ashtonit kuulama, ma usaldasin teda rohkem kui iseennast ja just sellepärast ma närvis olingi. Mu süda võis teda hakata uskuma.

Mina ja Tom olime erinevates magamistubades, kuna enne pulma koos magamine pidi tähendama ebaõnne. Ma ei uskunud väga sellistesse kommetesse, aga polnud mõtet riskida samuti. Selle eraldi magamisega polnud siin probleemi ka, arvestades, et siin oli tosinaid ruume.

Tõmbasin jalga retuusid ning viskasin peale valge suure kampsuni, mis mulle peaaegu põlvedeni oli ning mille pikad käised mul sõrmeotsdeni ulatusid.

Hiilisin mööda koridori, puitpõrand aegajalt kriuksatades. Vaikselt edasi kõndides, proovisin meenutada, millises toas Ashton oli. Tundsin, et kui ma ei saa temaga rääkida sellest, mis mulle muret tekitas, siis oleksin tahtnud oma ajud välja kiskuda, see kõik näris mind seestpoolt.

Võtsin oma alahuule hammaste vahele, kui kõhklevalt enda meelest õige ukse lahti tegin. Lasin huule lahti, kui nägin, et padjanäoga Ash kõhuli voodis lebas ning sügavas unes oli. Ta sassis juuksed rippusid salkudena ta laubal ning läbi selle paistsid ta unised kinnised silmad, mul oli peaaegu kahju teda äratada.

"Ashton!" sisistasin ning kui ta selle peale ei reageerinud, astusin ta voodile lähemale ja kükitasin nii, et sain ta kõrva öelda: "Ashton!"

"Miks sa mu nokamütsi ära võtsid?" pomises Ash, mõistetavalt veel unenäomaal olles. Ta keeras pea teisele poole ja muutis oma keha asendit. Midagi muud ei jäänud üle, kui mul tekk ta pealt ära tõmmata, mille peale ta kindlasti üles ärkama pidi. Ja mul oli õigus. Õnneks ta kandis boksereid. Kui märkasin, et neil ilutsesid ükssarvikud, pidin naeru katmiseks käed suu ette panema, et mitte teisi üles äratada.

"Gerda, mida kuradit!" tõusis veel väheke unesegane noormees voodist püsti ning vaatas mind läbi raskete silmalaugude.

Võtsin käed suu eest ning sõnasin: "Viska midagi selga, meil on vaja rääkida."

Ash lasi välja turtsatuse, kui ta kella silmitses. "Kell pool kuus hommikul? See ei saanud paar tundi veel oodata?"

Ma ei vastanud ja hööritasin silmi. Ash viskas särgi ja dressipüksid selga, küll vastutahtmist, aga siiski.

Kõndisin toast välja, proovides oma liikumist vaevukuuldavaks jätta, kuid Ash mu taga oli kas veel liiga unesegaduses või teda lihtsalt ei huvitanud enam teiste uni, kuna temalt oli see juba röövitud, ja tatsas rahuliku südamega mööda kriuksuvat põrandat. Aga ta ei saanud mu peale pahane olla, tema pärast ei saanud mina magada, tema ja tema mõtete pärast, mis ta mulle pähe istutas.

***

Olime jalutanud majast paarikümne meetri kaugusele mäenõlvale ja istunud maha. Mu silmi paistis alles tõusev päike ja ma nokkisin umbrohult, mille maast olin tirinud, õielaadseid varsi.

"Kas sul on kahtlusi?" küsis Ashton ning vaatas mind.

"Ei, aga sa panid mu eile lihtsalt mõtlema. Miks sa arvad, et minust ja Tomist ei tule midagi välja? Kas sa arvad, et meie suhe pole piisavalt tugev?"

"Asi pole selles, mis mina arvan, aga mida faktid ütlevad. Te olete kaks korda juba lahku läinud, miks sa arvad, et ei tule kolmas?"

"Abielu on täiesti erinev kooslus, Ashton. Sa ei saa sellest nii lihtsalt minema jalutada."

"Miks mitte?"

"Miks sa peaks jalutama minema inimese juurest, kes on su elu? Sõna otseses mõttes. Sa abiellud inimesega, mis tähendab, et pärast seda oled sa temaga seotud. Te jagate kõike, te oletegi nagu üks inimene."

Ashton pööras minult pilgu ja silmitses otse ette. Ta kõrisõlmest oli näha, kuidas ta neelatas.

"Ash, sa jätad mulle midagi rääkimata."

Ash võttis maast ühe rohukõrre ja hakkas sellega oma sõrmede vahel mängima.

"Miks sa tegelikult ei taha, et ma Tomiga abielluks?"

"Kas see pole loogiline?" vaatas Ash järsku mind ja ta silmist oli näha meeleheidet. "Ma ei ole siis enam su elus kõige tähtsam inimene. Tom on see, kellega sa oma saladusi ja muresi hakkad jagama. Sa hakkad temale rääkima, mida sa too päev tegid ja sa hakkad temaga õhtuti väljas käima ja temaga koos õnnelik olema. Mina olen lihtsalt Ashton, see, kes seda sinuga vanasti tegi."

"Sa oled mu parim sõber, Ashton. Mitte keegi ei saa seda muuta. Ei Tom, ei keegi teine ega isegi ülejäänud maailm. Meie sidet ei saa keegi murda ja sinu muretsemine on lihtsalt ajaraisk." Saatsin poisile kinnitava naeratuse ja panin oma pea Ashi õlale, meie vestlus vajudes vaikusesse ja meie silmad jälgides tõusvat punakaskollast päikest.

<><><><><><><><>

Lühike peatükk, aga parem kui mitte midagi, eks? Pulmad juba seitsme peatüki pärast :D

QOTD: Kas sa kuulad hetkel muusikat? Kui jah, siis mida? :D