heart like yours [a.irwin]

Neljakümne kolmas - tere tulemast tagasi!;

"Tere tulemast tagasi!" kajas üle meie maja. Mina ja Tom olime üle kuu aja taas kodus ja ütleme nii, et Lõuna Aafrika oli super, aga kodus on ikka kõige parem.

"Hei!" hõikasin õnnelikult, nähes oma sõpru ja pere elutoas seismas. Viskasin kohvrid maha ja jooksin neid kallistama, kõigepealt enda ema ja isa, siis oma õdesid ja seejärel Jeani, Audreyt, Darcyt ja 5sosi poisse.

Nii päris ei saa öelda. Ashtonit ei olnud.

Aga ma ei tahtnudki teda näha.

"Kuidas teil läheb?" küsisin kuttidelt.

"Kiired ajad, nädal aega UK tuurini, vaja palju proove teha," ütles Cal.

"Palju muud on ka juhtunud," sõnas Luke, pannes enda käe ümber Audrey piha ja silmitsedes naist ja väikest Darcyt, muie näol.

"Luke palus mind endale naiseks!" ei suutnud Audrey oma õhinat tagasi hoida ja tõstis oma käe mu silme ette, näidates sõrmust.

"Oh my god, see on suurepärane!" naeratasin neile, kallistades Audreyt, samal ajal proovides kolmenädalast Darcyt ta süles mitte lämmatada.

Kallistusest eemaldudes, küsisin: "Millal pulmad toimuvad?"

"Poisid on tuuridel, seega alles oktoobri lõpus. Aga kannatab ära," sõnas Audrey.

"Gerda, kus Ashton on?" küsis Stacy süütult. Ma ei jõudnud temaga pahandama hakata, enne, kui mulle meenus, et ega tema ei teadnud, et me Ashiga enam sõbrad ei olnud.

"Ta on ... oma venna ja õega ... matkamas," aitas Mikey mind olukorrast välja, kui nägi, et mul polnud oma õele vastust andma.

"Oh, Gerda, mäletad, kui Ash sind, mind ja Miat matkama viis? See oli nii lahe," meenus Stacyle.

"Oli küll," ütlesin noogutades, midagi muud pähe mitte tulles.

"Me võiks veel minna," pakkus Stacy.

Ma ei pidanudki vastama, kuna vestlust segas Tomi köhatus.

"Miranda ja Stella on siin."

Vabandasin ennast ja võtsin suuna esiku poole, tahest tahtmata Tomist möödudes.

Oli aru saada, et Ashi ja minu jagatud mälestuste meelde tuletamine polnud ta lemmiktegevus.

***

Kõigutasin veini oma pokaalis ja silmitsesin aeda, millesse ma veel midagi kasvatada polnud jõudnud.

"On tore tagasi Sydneys olla?" kuulsin Michaeli häält. Ta võttis istet mu kõrval, veranda äärel ja see kõik tundus nagu deja vu. Olime ennegi Michaeli kahekesti nii istunud, kuid sellest oli pikk aeg möödas.

"Kodu jääb koduks," sõnasin ja vaatasin vedelikku klaasis, omaette naeratades.

"Kuidas tal läheb?" libises üle mu huulte, mu mõistus isegi mitte kontrollides mu sõnu. Mind ju ei huvitanud, mis ta teeb. Eks? Me pidime oma eludega edasi liikuma.

"Nüüd juba paremini. Enne oli ta inimvare. Aga ta on palju kirjutanud. Laule, ma mõtlen. Muusika aitab teda," jutustas Mike, aru saades, et mu küsimus käis Ashi kohta, ilma, et ta üle pärima pidi.

"Ta igatseb sind, kas tead?"

"Ma igatsen teda ka."

"Gerda... Siin on magus tõde:

Üks päev, keegi jalutab su ellu ja paneb sind mõistma, miks sul kellegi teisega midagi välja ei tulnud.

Siin on aga konks:
Kui sa siiani ootad ja keegi pole tulnud, siis see tähendab, et sa lasid sellel õigel inimesel juba minema jalutada."

"Millest sa räägid? Mul on ju Tom, ta..." vaatasin Michaelit, kulm kipras.

"Sa saad aru, mida ma mõtlen."

<><><><><><><><>

Juba üle 2,5k vote :O #whatisair

THANK YOU GUYS!!!