heart like yours [a.irwin]

Kolmekümne üheksas - ma vaatan teda ja ma olen kodus;

#1 koht Fan Fictionis- AITÄH! :O <3

<><><><><><><><>

"Saate hakkama, eks?" küsis isa ja suudles mind põsele.

"Jaa," kinnitasin, noogutades agaralt, ja embasin teda õrnalt.

"Teie auto peaks jõudma veerand tundi pärast, me hakkame siis nüüd minema," lisas ta ning kiirustas enda autosse, kus ema juba ees istus.

Seisime Mia ja Stacyga, kes mu lilleneiud olid, mõisa trepil ja lehvitasime oma vanematele, kes viimaste külalistena kirikusse sõitsid. Nad kadusid varsti silmapiirilt, sõites läbi mudaste lompide. Õnneks oli vihm ja torm vaibunud ja pilvede tagant paistis juba päike, kuid maa oli kõik märg.

"Meil on viisteist minutit aega, lähme sisse?" küsisin ma õdedelt.

***

Möödas oli juba pool tundi ja autost polnud jälgegi. Seisime taas kannatlikult verandal ja ma helistasin iga kahe minuti tagant isale, kuid too ei võtnud vastu.

"Lõpuks ometi!" hõikasin telefoni torru, kui ma isa häält kuulsin. "Kus see auto jääb?"

"Autojuht juba helistas mulle, limusiin vajus mudasse ja seda on keeruline välja saada. Rahune, eks," proovis ta mind rahustada.

"Rahunen? Ma olen juba viisteist minutit ise enda pulma hiljaks jäänud ja jumal teab, millal ma sinna üldse kohale jõuan!"

"Nad ütlesid, et nad pingutavad ja neil läheb veel kümme minutit maksimum. Tibukene, kõik on korras," sisestas ta mulle.

Vajutasin telefoni toru kinni ja istusin oma valge kleidiga pingile, mitte isegi kontrollides, kas istumisalus oli puhas, ma olin liiga vihane, et hoolida.

Vihane selle ilma peale, vihane oma isa ja autojuhtide peale ja kõige enam - vihane saatuse peale.

Miks ma ei olnud väärt täiuslikku lõppu? Okei, ma olen üheksateist ja see pole mu elu lõpp, aga ma mõtlen oma piina vallalise ja üksikuna.

Kas saatus tahtis mulle sellega öelda, et Tom ei ole see õige? Siis kuradile saatus, miks ma ei või ise oma elus otsustada? Ma tahan ise valida, kellega ma oma elu veedan ja keda ma oma südamesse ei lase.

Oleksin praegu sellele kõige kõrgemale karjunud, mida ma temast ja tema 'saatusest' arvan, aga mu kaks väikest õde olid minuga samal verandal.

Ma tõusin püsti ja hingasin sügavalt sisse-välja.

Jaa, jaa, ma tean. Võibolla oli see märk, et Ashtonile ja mulle võimaluse mitte andmine oli vale.

See asi, mis meie kahe vahel oli, oli sõnadesse raske panna.

Kui ma vaatan teda, ma tunnen seda. Ma vaatan teda ja ma olen kodus.

Ta tegi mind nii õnnelikuks ja ausalt öeldes, ei pidanud ta midagi tegema või ütlema, ainult tema kohalolek luges ja mu keha ja hing olid täiesti seitsmendas taevas.

Aga see, et on tunded, ei tähenda, et kaks inimest peaks olema suhtes.

Suhtes on vaja nii palju enamat. On vaja pidevat ja ausat suhtlemist, tahtejõudu ja emotsionaalset ja füüsilist kindlustunnet ja kõige enam - leppimist teise vigadega.

Mida enam ma neid asju oma peas läbi kordasin, seda enam ma mõtlesin, et Ashton sai neid kõike mulle omal moel pakkuda. Peale ühe muidugi - füüsilist kindlustunnet.

Kuidas oleks saanud ta mulle seda anda, kui ta oli üksteist kuud aastast laias maailmas turneedel?

"Auto on siin!" hõikas Mia.

<><><><><><><>

Aka ametlikult kõige lühikesem peatükk maailmas - aga!!! ma proovin kohe topeltupdateda :)