heart like yours [a.irwin]

Kahekümne esimene - sa tegid kõik selle päris üksinda?;

Hei! Tähtis jutt tulekul.

Esiteks, tahan teile kõigile öelda, et kellel soovi on, saab jätta 5sostonia profiilil olevasse raamatusse oma imagine ankeedi, võtame hetkel tellimusi vastu :)

Teiseks, olen viimaste nädalate jooksul üpris tihti üles laadinud, aga nüüd hakkab see toimuma üle päeva, seega järgmine osa tuleb kolmapäeval.

Aitäh, et lugesite selle teksti läbi (kui te seda tegelt ka tegite xd ) ja nautige järgnevat osa!

<><><><><><><><><><>

Olin õppinud aja jooksul mõistma, et Ashtoni lubadustel polnud palju kaalu.

Ta ilmselt mõtles neid tehes tõesti siiralt, kuid ta polnud kõige parem nende pidamises.

Ma ei väida, et ta minuga kontakti ei proovinud otsida. Ta tõesti üritas, aga see polnud kunagi rohkemat, kui paar emaili kuus ja üks kümneminutiline kõne nädalas.

Isekas pool minust tahtis talle öelda, mis ma tema 'kiiretest aegadest' arvan, tahtsin talle rääkida, kuidas ta oma karjääri jätma peaks ja tagasi endist elu elama tuleks, aga isetu pool ei lubanud seda eluilmaski teha. See pool tahtis, et Ashton oleks õnnelik oma eluvalikutega ja et mina ei hakkaks midagi ära rikkuma.

Rääkides päris ausalt, olin õppinud ilma temata elama.

Esimene kuu nende kolmekuulisest Londoni visiidist, ehk detsember, möödus kõige raskemini. Ma ei olnud kunagi veetnud pühasid ilma Ashtonita. Jõuluõhtul nutsin ma ennast magama, kuna ma ei suutnud taluda mõtet, et hommikul ärgates Ashtonit ikka pole. Tagantjärele mõeldes oli see jabur. Kuidas ma olin oma elu ühe inimese ümber keeranud? Aastavahetuse veetsime Jeaniga kahekesti meie korteris Friends'i maratoni tehes ja peale südaööd läksin kohe magama. Miks ma pidin üleval olema, kui 2013 oli sama kohutav edasi?

Jaanuaris sain aru, et ma ei tohtinud olla enam see hädine inimvare. Ma hakkasin keskenduma muudele asjadele, kui ainult Ashtoni igatsemisele. Jaanuar tähendas Austraalias kesksuve ja minul ning Jeanil oli alati rannas käies lõbus. Tüdruk suutis mind naeratama panna, ta suutis oma vaimukate naljadega mu tuju üleval hoida ja mõtteid Ashist mujal hoida. Kõik hakkas ülesmäge minema, kuni tuli kätte Jeani kolimisaeg. Ta lõpetas detsembris ülikooli ja oli nüüd valmis ühikast välja kolima.

Tema lahkumine oli omamoodi ränk, kuid see aitas mul veelgi enam iseseisvuda. Tuleval õppeaastal mulle minu ühikakorterisse kaaslast polnud tulemas, seega sain teha korteri veidi omasemaks.

Veebruaris alustasin remondi tegemisega. Mu pere ning Jean pakkusid mulle abi, muretsedes, kas saan ise millegi sellisega hakkama, kuid keeldusin nende pakkumisest. Ma uskusin endasse.

Seega olin mina ise koos minu ja iseendaga. Hakkasin mõistma, et võibolla nii pidingi elama. Sa ei saanud kunagi loota sada protsenti mingile inimesele. Elus pead sa hakkama saama nii, et saad ainult usaldada iseend. Kõik teised lahkuvad mingi periood su elust.

Aga täna tulid mulle need külla, kes mu ellu veel jäänud olid. Mu pere ja Jean. Pärast mitut nädalat remonti olin kõik valmis saanud ja nad tulid esimest korda uut sisekujundust kaema.

"Selline tunne, nagu polekski siin ise neli aastat elanud," naeris mu vana korterikaaslane, kui ta mu vanemate ja väikeste õdedega uksest sisse jalutas.

"Jah, uus mööbel ja tapeet muudab korteri välimust päris tõhusalt," naersin lõbusalt, hääletoonis õrnalt sarkasmi olles.

"Sa tegid kõik selle päris üksinda?" imestas mamps, jalutades elutoas ja köögis ringi ning silmitsedes ümbrust.

"Noo, sisustuspoe müüja soovitas ilusaid tapeedirulle, aga muidu küll," sõnasin ja tundsin, kuidas äkki uhkustunne mu kehasse voolas. Olin terve see aeg keskendunud sellele, et ma olin üksi, kui oleksin pidanud mõistma, mille kõigega ma ise hakkama sain.

"Vaata, sul olid postis need," ütles isa ning andis mulle paki kirju. Hakkasin neid lappama, leides, et enamus olid kas arved või reklaamid, kuni mulle jäi Audrey kiri silma. Ma ei olnud temast paar nädalat kuulnud. Vabandasin ennast ning suundusin oma tuppa, suur ihk kirja lugeda. Võttes oma voodil istet, avasin ümbriku.

Kallis Gerda!

Põhjus, miks sa minust kaua pole kuulnud, on lihtne. Mul pole olnud võimalust sulle emaili kirjutada, selle tõttu said sa ka vana hea tiguposti kaudu minult kirja.

Pierre on peaaegu et perfektne. Ta on romantiline, ta on pandav ja ta hoolib minust väga. Ainult, et ta ema on väljakannatamatu. Läksime Pierre' puhkuse puhul tema lapsepõlvekodusse (kus pole netti!!!) ja see on siin olnud minu elu kaks kõige piinarikkamat nädalat. Pierre on oma emast aga vaimustudes, nii vaimustuses, et ma tahaks oksendada. Ta ema kiusab aga mind ja ei usu, et minu motiivid on moraalsed. Ma ju armastan ta poega! Miks ta mulle halba tahab? Pierre on loomulikult võtnud ema poole.

Ma tahaks lihtsalt tagasi Austraaliasse lennata ja sinu õlal nutta. Miks pole kunagi head ilma halvata? Ma armastan Pierret, aga ma vihkan tema ema. Mida ma tegema pean? See kõik tundub nii lootusetu.

Oodates su vastust,

sinu Audrey xx

PS! Palveta minu eest palun.

Mõtlesin, et hakkan talle kohe kirja tagasi kirjutama, juba otsides paberit ja pliiatsit. Kuid püsti tõuses, kukkus üks kiri postihunniku seest välja. Võtsin selle kohe üles ja mu silmad tahtsid peast välja hüppata, kui ma saatjat nägin. Kuidas ma seda varem märganud polnud? Mõtlemata, tirisin ümbriku lahti, kuid see ei sisaldanud kirjutist. Seal olid vaid kaks piletit.

Üheks oli edasi-tagasi pilet Londonisse ja teine kontserdipääse One Directioni Take Me Home tuurile.

Alguses jooksis mul juhe kokku. Miks Ashton mulle 1D pileti kinkis? Ma isegi ei kuulanud nende muusikat.

Ja siis mulle meenus. Nad olid nende soojendajad. Ja see tähendas, et ma nägin jälle Ashtonit.