heart like yours [a.irwin]

Neljakümne kuues - ma ei lähe igaveseks, Ger;

"Luke'st saab üks kuradi õnnelik kutt," ütlesin naeratades Audreyle, lastes silmadega üle temast ja ta kaunist kleidist ning samal ajal süles hoides üheksakuust Darcyt, kuid see oli raske, kuna ta siples palju.

"Emme ja issi abielluvad täna, eksole, Darcy," ütlesin pisile ning proovisin teda kuidagi paigal hoida.

"Oled sa valmis?" küsis Audrey nõbu Sabrina, kes oli üks tema kolmest pruutneitsist, peale Miranda ja ta kursusekaaslase Erica.

Audrey noogutas ja mina, kui peapruutneitsi, ulatasin naisele ta kimbu.

Mu süda tahtis õnnest rinnust välja hüpata. Tundsin end nagu ema lapse pulmapäeval, kuigi Audrey oli minust kaks kuud vanem.

Pidime ruumist lahkuma, jättes Audrey oma pead, kellel oli veel paar viimast minutit, enne, kui ta altari ette kõndis.

Ma andsin Darcy Jeani kätte, kes istus pruudi poolel saalist ja läksime kolme tüdrukuga enda kohtadele, seisma altari juurde, kus teisel pool vastas seisis Ashton, Luke'i isamees ning Calum ja Michael, ta peiupoisid.

Kõige tähtsam mees seisis muidugi kõige keskel. Luke vaatas närviliselt minu poole.

"Ta tuleb, ära muretse," sosistasin talle kinnitavalt. Ta võttis oma alahuule hammaste vahele ja lasi ninast õhku välja, tatsudes ühelt jalalt teisele.

"Gerdal on õigus, kõik läheb hästi," ütles Ash ja pani käe oma bändikaaslase õlale.

"Tal on alati õigus," lisas ta, vaadates mulle otsa, silmad tavalise pruunika asemel rohelised tundudes.

Ta jäi mind piidlema ja ma krimpsutasin pisut suud, teda vastu vaadates.

Kui ma seda tegin, unustasin hetkeks ära kõik faktid ja juhtunu, ma vaatasin otsa poisile, kes oli mu parim sõber.

Ja sügaval, mōlemas meis, oli siiski teadmine, et me olime siiani hingesugulased, kõige parimad sõbrad. Isegi, kui hetkel me üksteist karvavõrdki ei sallinud.

Ma tahtsin talle öelda, et kus iganes
ma ka olen, mis ka ei juhtuks, ma mõtlen alati talle, ja sellele, kui me koos olime, minu elu kõige õnnelikum aeg. Ma teeksin seda uuesti, kui mul oleks valida. Ja ma ei kahetse.

***

"Gerda, kas ma saaks sinuga sõnakese?" küsis Jean, tibake ärev tundudes.

"Jah, ikka," ütlesin talle. Olime kiriku ees ning Audrey valmistus oma kimpu viskama, kuid meil polnudki sinna vaja minna. Jean ei huvitunud abiellumisest ja mina olin juba abielus.

Kõndisime teistest eemale, et nelja silma all rääkida.

"Gerda, ma olen nüüd selles suures advokaadibüroos töötanud üle poole aasta, ilma, et ma oleks ühtegi edutamist teeninud. Ja ma ei oodanudki lähiajal ühte. Sellepärast ma olingi üpris šokeeritud, kui boss üks päev mind oma kabinetti kutsus ja ülihead kohta pakkus."

"Vau, Jeanie, see on vap..."

"Ainult, et see on Alaskal."

Mu suu vajus lahti ja mu silmad jäid pärani avakile.

"Alaskal?"

"Jah."

"Sa ütlesid ära, eks? Su elu on siin, Austraalias, see on su kodu, Jean."

"Jah, ütlesin. Aga... eile õhtul ma helistasin tagasi ja ütlesin oma bossile, et ma võtan pakkumise vastu. Et ma muutsin oma otsust."

"Jean, miks sa seda teed? Sul ei ole vaja minna Alaskale, et ennast tõestada, sa oled niigi vägev, mina tean seda."

Kuid siis mulle jõudis kohale. Eile õhtul sai Jean oma õe kihlumisest teada. Sellepärast ta Alaskale minna tahabki.

"Ma ei suuda jääda siia, Ger. Mitte enam. Ma ei ole isetu inimene. Ma ei saa vaadata, kuidas inimene, kellesse ma pööraselt armunud olen, abiellub kellegi teisega. Ma olen Kati vanem õde! Ma peaks talle olema toeks. Mis kuradi tugi ma olen, kui ma teda nii väga hetkel vihkan?"

"Aga kas sa tõesti pead selleks nii kaugele kolima? Ma ei näe ju siis sind enam üldse."

"Palk on seal hea, Ger, lennupiletiteks mul raha jätkub. Ma luban, et me jääme sõpradeks. Kaugsuhted võibolla ei tööta, aga kaugsõprus küll."

"Jeanie," pomisesin ja mässisin käed ümber tüdruku.

"Ma ei lähe igaveseks, Ger."

<><><><><><>

Megalühike osa, aga jey! Audrey ja Luke abiellusid :) Igatahes, uus osa tuleb 1. septembril! :D