heart like yours [a.irwin]

Kaheteistkümnes - üllatus!;

Kurat, ma kogemata uploadisin pooliku osa. See on õige, igatahes.

ENNE, KUI LUGEMA HAKKATE (!!!) Siis on mul suur palve. Palun vajutage kindlasti vote, et ma saaksin teada, mitu inimest seda juttu loeb. Sest mõnel osal on üle 40 vote, mõnel vaevalt üle 20.

***

Oleme turvaliselt kohale jõudnud ~Gerda

- Parem oleks, või ma sõidan isiklikult sinna kohale ja veendun selles.

Ema, palun, ma olen 40 minuti kaugusel kodust, sa kõlad, nagu ma oleks sadade kilomeetrite kaugusele kolinud.

-Kuule, ma olen su sünnitaja, ma kandsin sind 9 rasket kuud ja kannatasin 17 ja pool aastat sind veel, vahetades kõik su mähkud (kuna su isa ei talunud seda tohutu suurt kakakogust), pannes iga hamba eest padja alla mündi ja aidates sind igasuguste draamadega. See muretsemine on loomulik.

Ma tänaks sind pika tekstiga kõige selle eest, mida sa mulle mu senise elu jooksul pakkunud oled, aga paps venitas kaste tõstes oma selja ära ja Stacy ei lõpeta nutmist. Miks sa tal üldse kaasa lubasid tulla?

-Ta suur õde kolib ära, ta ei taha sinust nii lihtsalt lahti lasta.

Ma arvasin, et ta saab kümneseks, miks ta töinab nii palju? Ma proovin olla toetav ja mõistev, aga ta pole jauramist kodust saadik lõpetanud.

-Kallike, su teine õde saab kümneseks. See kes sinuga kaasas on, on Stacy, ta sai just kuus. On meeles? Ma ei saa aru, kuidas sa oma õed sassi ajad.

Anna andeks, aga mul pole sellele mõistliku vastust. Ma pean isa vist haiglasse viima, ta haliseb oma seljavalu tōttu. Pole päris parim viis, kuidas oma uut elu alustada.

***

"Jaa, ema, ma olen kohe seal. Sõidan autoga, ma parem lõpetan, kui sa tahad, et ma täies hiilguses kohale jõuaks," seletasin telefoni ja ema ütles ruttu nägemiseni, enne kui kõne lõpetasin.

Aprillikuu lõpp ja loetud päevad enne mu ülikoolitee alustamist. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik nii kiiresti juhtub. Ma mäletasin alles, kui ma algkoolis käisin ja suureks kasvada tahtsin. Nüüd, kui see aeg käes oli, ei teadnudki, mida oodata. Paar aastat veel ja siis enam küll vanemaks jääda ei tahtnud.

Igatahes, olin eelmine nädal ennast oma Sydney korteris sisse seadnud ning tulin veel viimast korda koju, enne, kui kool alguse sai.

Ega see korter mingi unelmate villa polnud, mitte nii uudne elutuba koos paariruutmeetrise kööginurgaga pluss kaks magamistuba. Mina sain väiksema toa, sest mu toakaaslane, Jeanine, või Jean, nagu ta ennast kutsuda käskis, oli seal minust juba varem elanud. Tal oli oma neljaaastase kursuse viimane semester.

Kui ma teada sain, et ta õpib juurat, siis eeldasin, et ta on selline vaiksemat ja igavamat sorti inimene, aga jumal, kuidas ma eksisin.

Ta armastab kuulata valjusti muusikat, mis ei tundu täiesti talumatu, aga arvestades, et ta teeb seda kell kaks öösel ja see muusika (kui seda karjumiseks ei saa nimetada) on, teda tsiteerides, "hardcore punk". Ma ei tea, kas ma peaks olema endas pettunud, et ma sellise muusikastiiliga kokku pole puutunud või ei. Kõikidele meeldib erinevat stiili muusika, aga kas on vajalik seda maksimuumvolüümil keset ööd lasta?

Igatahes, oli aprillikuu lõpp ja ma olin äsja oma load saanud. Praegu sõitsin papsi vana autoga, mis polnud küll päris Porsche, aga täitsa töötav Audi. Sellesama Audiga olin just saabunud oma lapsepõlvekodu ukse ette ning parkinud enda auto tee äärde. Kui ma kogemata ühte posti seda tehes riivasin, tegin mõttes endale märkme, et ma veel parkimist harjutaksin.