heart like yours [a.irwin]

Kolmekümne teine - ma vihkan oma elu;

"Kuhu Kat jääb?" küsisin Jeanilt, kes autosse mu kõrvalistmele istus ja ukse enda järelt kinni tõmbas. Neiu lasi välja ohke.

"Ta läheb Calumiga," ütles Jean torinal.

"Tuleta mulle meelde, kuidas sa teda tunned?" küsis Audrey, kes tagapingil laiutades pea esiistmete vahele pistis.

"Ta on mu õde," kordas neiu mu kõrval.

"Kuidas see loogiline on, et te veresugulased olete? Ma pole kahte rohkem erinevat inimest kohanud," ajas Audrey silmad suureks ja vahtis Jeani.

Ma käivitasin mootori ja manööverdasin autode vahelt välja, GPSi kiigates, et saada teada, mis suunas ma sõitma pidin.

Olime teel Kangaroo Valley'sse, kohta, kus juba nelja päeva pärast mu pulmad toimusid.

"Ma vihkan oma elu," parastas Jean ning sellepeale ilmus Audrey pea uuesti meie kahe vahele.

"Oh, palun. Ma olen kakskümmend, ma elan ikka oma emaga, ma saan kohe lapse mehelt, kellele on kõige tähtsam naine elus tema ema ja ma hakkan paari kuu pärast käima ülikoolis, kus ma olen samal kursusel koos tattidega . Ära tule ütlema, et su elu on minust raskem."

Jean püsis vait ning jäi aknast välja vaatama.

"Rääkides su raskest elust, siis kuidas sinu ja Luke vahel ka asjad on?" küsisin Audreylt, hoides pilku siiski otse ees, olles ettevaatlik juht. Minust sõltus peale minu enda ka kahe inimese elu, kellest üks rase oli.

"Gerda," ütles Audrey, venitades a-tähte ning keerutades silmi. "Ma olen rase, ma olen hiiglaslik, nagu elevant. Kas sa tõsiselt arvad, et Luke isegi vaataks mind? Pealegi, ma olen temast üle saanud."

"Sa valetad ainult iseendale. Sa tead väga hästi, et sina armastad teda ja tema armastab sind..."

"La la la la la," toppis Audrey sõrmed kõrvadesse ja tegi näo, nagu ta ei kuuleks mind.

"Luke and Audrey sitting on a tree, K-I-S-S-I-N-G," hakkas Jean laulma ja ma liitusin temaga, Audrey ikka meid mitte kuulates ja meie itsitades. Me olime nagu väiksed lapsed, ainuke erinevus oli see, et me ei karda enam, et poistel täid on.

***

Keerasime peateelt ära kitsamale teelõigule, olime iga hetk maja juurde jõudmas.

Sõitsime läbi kaskede allee, mille tiheda võrestiku vahelt paistis loojuv päike sooja valgusena ja see mu näole peegeldudes.

Idülliline, lausa.

"Gerda, ma arvan, et see ongi see maja," ütles Jean, kui ma peaaegu ühest mööda oleks sõitnud.

"Ei, see ei saa olla..."

"GPS ütleb nii, me oleme loogiliselt ka õiges kohas. Vaata, Tom ja teised on ka juba seal," märkis Audrey, vaadates autoaknast välja.

Kahtlevalt keerasin maja ette. Ma ei tahtnud uskuda, et me õiges kohas olime.

"Kas see ei pidanud olema veidi...?" avasin suu.

"Tagasihoidlikum?" lõpetas Jeanie mu lause.

Siiski sain kinnitust, et olime tõesõna õiges kohas, kuna nägin oma kihlatut, Luke'i ja Ashtonit.

Parkides auto teiste kõrvale, ronisime autost välja, vahtides rohkem maja, kui juba siinolevaid inimesi.

"Vau, Tom. Sinu ja minu arusaam väiksest ja tagasihoidlikust mõisast on ikka kahest erinevast universumist," muigas Audrey.

Ma nõustusin Audreyga. Olin Tomi jutu järgi aru saanud, et see koht pidi olema tavaline, kuid tundsin, nagu oleks ma kuninganna ühes paljudest suvekodudest või midagi säärast. Koht oli tõesti vaimustav.

"Kas me olime viimased?" küsisin poistelt.

"Calum ja Katrine on tulemata, Miranda ja Stella samuti, sinu vanemate kohta ma ei tea," vastas Tom

"Minu omade? Aga sinu?"

"Ma ei ole eriti mures nende siia jõudmise pärast, vaid nende siin püsimise pärast. Ma tõsiselt kardan, et nad rebivad üksteiselt kõrid otsast," parastas Tom.

"Igatahes, lähme tutvume majaga, või mis?" küsis Audrey, avades mu auto pagasniku ning võttes oma kohvri.

"Oota, las ma ise," ütles Luke ning tormas Audrey juurde, ise neiu pagasi võttes.

"Ma oleks ise ka saanud," keerutas Audrey silmi.

"Te peaks rahulikult võtma," sõnas Luke. See oli tõesti imetlusväärne, kuidas noormees nende kahe eest hoolitses. Vahepeal jäi mul mulje, et Luke tundis, et see oli tema töö, kuigi ta polnud isegi lapse isa.

Teised kõndisid sisse, mina jäädes neile seljaga, jäädes silmitsema maja ümbrust ja vapustavalt ilusat aeda.

"Oled sa rahul?" kostus kellegi hääl mu selja tagant, kuid teadsin vaatamata, et see oli Ashton.

"Jaa, miks ei peaks? Siin on kaunim, kui ma oodata oskasin."

"Mitte seda. Oled sa rahul selle kõigega, mis järgnevatel päevadel juhtuma hakkab?" küsis Ashton, seistes mu kõrvale, kuid pilk kinnitunud otse ette.

"Sa mõtled... Tomi ja minu abiellumisega?"

"Kui sa kahtled kasvõi veidikenegi, siis sa annad mulle teada ja ma luban, et sa ei pea tundma piinlikust, kui sa siit põgeneda tahad ja kui Tom sul minna ei taha lasta, siis mul pole probleemi talle uuesti molli kütta."

"Ash," naersin maguskibedal toonil ja pöörasin end tema poole, kuid tema püsis paigal ja vaatas otse ette. "Sa pead mind usaldama, eks."

"Ma lihtsalt tahan, et kui sa aastate pärast oma elule tagasi vaatad, siis sa ei kahetseks seda."

"Ära muretse."

"Sa ei saa mulle nii öelda, Gerda. Ma ei suuda sinu pärast mitte muretseda. Sa ei saa sellest aru, ega? Ma teeks sinu nimel ükskõik mida. Sa oled mu ... kodu. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud inimesest endale kodu. Ma võiks sinuga maailma lõppu minna ja ma tunneks end ikkagi nagu kodus, sest ma oleks koos sinuga."

Ma vaatasin Ashtonit, kes polnud siiani mind silmitsenud ning oli kahtlaselt tõsine, mitte väljendades oma pehmemat poolt, mida ta tavaliselt minuga rääkides tegi.

"Ma peaks sisse minema," ütlesin, kui ei teadnud, mis tõsisele Ashile öelda.

"Peaksid jah."

Hammustasin põske, et midagi lolli mitte öelda. Oleksin sisse läinud, aga ma ei oleks saanud teda siia jätta. Ta oli kuidagi nii kinnine ja see ajas mind endast välja.

"Tule," võtsin Ashi käe, põimides me sõrmed.

Ash vaatas meie ühendatuid käsi, enne, kui enda oma aeglaselt ära võttis.

"Ma arvan, et ma lähen jalutama, vaatan ümbrust."
<><><><><><><><><><><>

SHE'S KINDA HOTI VIDEO = MU SURM
QOTD: Mis on hetkel su top 3 laulu?