heart like yours [a.irwin]

Kahekümnes - kõigil on kiired ajad;

Hommikust! :D

Mina ja ma kaks parimat sõpra tegime ühise Watti kasutaja, hakkame sinna koos midagi juba pea kirjutama :) Minge ja klikage follow! Nimi on @5sostonia

<><><><><><><><><>

Kallis Audrey,

siinpool Gerda, nagu sa ilmselt emaili aadressi järgi näed.

Anna andeks, et ma pole sulle terve nädal vastanud, kool on olnud väga tihe, mul oli palju arvestuslike töid ja hindamisi, millele pidin keskenduma. Esimene kooliaasta on poole peal, suvi pole enam kaugel.

See on täiesti sulatõsi, et ma Tomi maha jätsin. Ta ei usaldanud mind piisavalt. Suudad sa seda uskuda? Tema pettis mind ja nüüd ei suutnud tema mind usaldada. Silmakirjalik jobukakk.

See oleks hämmatavalt tore, kui sa taas Sydneysse tuleks. Tahaks sind näha, juba kaks ja pool kuud pole sinu ilusat näolapikest näinud :(

Aga aitab minust.
Kas kirjutasid Lukele? Oleks vist kõigile parem, kui te oma asjad selgeks räägiksite, lahustab üleliigsed pinged maha. Olen temaga hiljuti hänginud, aga ta pole enam see sama Luke, kes enne. Sa pole ainuke, kes oma südamele põntsu sai.

Vabandan veelkord, et mul vastamisega nii kaua läks,
sinu Gerda :)

***

Hei!

Pole hullu, ma saan aru. Kõigil on kiired ajad.

Paar päeva tagasi, enne su vastust võtsin lõpuks julguse kokku ja otsustasin Lukele helistada. Kõndisin parasjagu Pariisi tänavatel ning ühelt tänavalt teisele põigates, sekkus saatus. Mu sõrm oli sentimeetri kaugusel helistamisnupust, kuid järgmine hetk põrkasin kellegagi kokku, pillates oma telefoni maha.

See keegi tõstis mu telefoni üles ja küsis, kas mul kõik on hästi.

Ma ei teadnudki, et Prantsuse mehed nii jumalikud on. Sa ei kujuta ette, kui nägus ta oli, pealegi oli ta tõeline džentelmen.

Ta vabandas ja kutsus mind kohvile, tutvustades end, ta nimi on Pierre ja ta on kakskümmend kolm. Vanem kutt kutsus mind kohvile, kas sa suudad seda uskuda? Ta on tõeline mees, Ger. Poisikestega on nüüd lõpp, see on kindel.

Igatahes, lähme täna uuesti välja. Seega, kui ma sulle järgmine kord kirjutan, olen kindel, et olen juba lootusetult armunud. Loodame, et asjad sujuvad.

Tervitades,
Audrey.

***

Nädalad olid möödunud liiga kuradi kiirelt. Ma soovisin, et viimased septembri päevad jääksid igaveseks kestma, oktoober lähenes aga iga sekundiga.

Tahtsin füüsiliselt leida Aja üles ja tema peale karjuda. Kuidas ta võis inimestele nii haiget teha?

Miks oli nii, et kui Aeg kiiresti minna võiks, ta venib nii tohutult aeglaselt ja kui sa tahad, et mingi moment igavesti kestaks, ta kihutab su silme eest minema ja järgmine hetk oled sa täiesti üksi, ainult mälestustega, mis alles jäänud.

Ashton pakkis mõtlikult oma viimaseid asju, voltides oma särke nii hoolikalt, et olin kindel, et see oli tema viis aja venitamiseks.

Istudes ta magamistoas voodil, jälgisin teda pealt, pisarad paratamatult silmanurkadesse tekkides.

Mina ja Ashton olime nende kolme kuuga saanud veel lähedasemateks, kui see isegi enam võimalik oli. Ta oli nii suur osa minu elust... ah, mida ma naljatan, ta oligi mu elu, ja nüüd pidi ta uuesti lahkuma.

Toas valitses vaikus, me mõlemad nautisime seda. Kuid mingi hetke möödudes küsisin midagi, teema kohta, mida vältinud olime: "Kaua sa ära oled?"

"Eem, terve oktoober on Hot Chelle Raega tuur, novembri algul on meil Uus-Meremaal paar esinemist ja kuu lõpus tuleme anname Sydneys kontserti."

Poolteist kuud, selle ma kannatan välja. Vähemalt pean proovima. "Niisama või mille puhul?" küsisin viimase kohta.

"Eem... see on nagu viimane kontsert," sõnas Ash ja tal said kõik asjad kohvrisse pandud, nüüd vaatas ta lihtsalt kohvrit nõuetult, vältides mu pilku.

"Ee, novembrikuu viimane või...?"

"See on viimane kontsert, enne kui me kolmeks kuuks Londonisse lähme."

Nüüd vaatas ta mulle lõpuks otsa, kuid mina pöörasin pilgu ära.

Tahtsin karjuda. Ei, ma tahtsin nutta. Tahtsin pugeda teki alla ja sinna jäädagi.

Tundsin, kuidas mu kõhus keeras ja ma oksendada tahtsin. Järsku oli mul õhupuudus ja ma olin jalgadel, tormates Ashtoni toast välja, sealt edasi välisukseni.

"Gerda, kuula mind, me saame selle töötama..." kuulsin selja tagant tulemas Ashi sõnu.

"Ei saa, Ashton!" pöörasin ümber ja pidin oma karjumist tagasi hoidma, sest ta ülejäänud pere oli samuti kodus.

"Ära ütle nii," kohtusid noormehe kurvad silmad minu omadega.

"Me ei saa seda tagasi lükata. Me oleme seda juba niigi kaua vältinud. Kas sa tõsiselt arvad, et internetis suhtlemine on kuidagigi võrreldav päris elus koos olemisega? Ma isegi ei saa aru, miks me pingutame..."

"Saad aru, Ger, et ei loe, mitu päeva või nädalat möödub ilma sinuga rääkimiseta, või mitu kuud või aastat ma sind näinud pole, sa oled ikkagi see inimene, kellega ma tahan koos olla."

"Aga kui me kasvame lahku?" hakkasin nutma. Ashton astus mulle lähemale ja lükkas oma pöidlaga mu põselt pisaraid.

"Me ei kasva, ma luban sulle. See ei saa olema lihtne. See saab olema väga raske; Me peame töötama selleks igapäev, kuid ma tahan seda teha, sest ma tahan sind. Ma tahan kõike sinust, igavesti, iga päev. Sina ja mina ... iga päev."