heart like yours [a.irwin]

Neljakümne neljas - ma ei taha üksi minna;

Terekest mu vägevad lugejad :D Mul on üks kurb uudis ja üks hea uudis. Kurb uudis on see, et selle peatükiga saab Heart Like Yoursist kaks kolmandiku läbi. Hea uudis on see, et siin on uus osa! Oleks varem uploadinud, aga ma olen haige :(

Ps: Lugege seda osa tähelepanelikult, siin võibolla mingeid vihjeid ;)

<><><><><><><>

"Musi kuule..." lähenes Tom mulle selja tagant ja toetas enda pea mu õlale.

"Noh?" küsisin, segades pannkoogitainast edasi. Oli õhtu, aga kes on öelnud, et pannkooke võib ainult hommikuti süüa?

"Ma sain täna teada, et ma pean järgmine nädal Adelaide'i sõitma... seal on fitnessi koolitus ja ma pean sinna rääkima minema."

"Aa... järgmine nädal?" vaatasin Tomile otsa. "Mis päeval ja kauaks?"

"Eee, nädalaks ja ... teisipäeval."

"Teisipäeval? Aga laupäeval on Audrey ja Luke'i pulm."

"Jaa, ma tean, ma tean. Aga ma ei saa tõesti ära öelda. Selle eest saab suure boonuse ka, meil on seda vaja, kui me tahame sulle auto osta."

"Ma ei taha üksi minna," ütlesin nukral toonil ja astusin Tomist eemale, et tainast pannile valada.

"Jeanil ei ole ka kaaslast, saate siis üksteist saata."

"Aga kuidas ma sinna saan? Kõikide autod on juba täis ja ma arvestasin, et me läheme sinu autoga, aga sa sõidad sellega ju koolitusele."

"Metroo sõidab ju Glenbrooki, sellega ikka saad. Anna andeks, aga mul pole tõesti valikut."

Olin lihtsalt vait. Polnud jaksu ja tahtmist hakata vaidlema. Ma sain loomulikult aru, et Tomil oli töökoht, mille ees tal kohustused olid, aga ma tõesti ei tahtnud sinna pulma üksikuna minna. Me olime Tomiga kümme kuud abielus olnud, me peaksime koguaeg koos olema ja elu nautima, kas see polnudki abielu mõte? Teise inimesega terve oma elu jagamine?

Aga me olime paratamatult nii palju lahus. Mul oli käsil teine aasta meditsiiniõpilasena ja Tom oli täiskohaga treener.

Vahepeal õhtuti, kui meil lõpuks üksteise jaoks aega jätkus, istusime me aiakiigel, üksteise kaisus teki all, ja arutasime, kui perfektne oleks koos töötada. Tom teeks sportlastega trenni ja mina raviks nende vigastusi. Aga kahjuks oli sinna veel mitu aastat, kuna pidin enne oma medõe tunnistuse kätte saama.

Ma lootsin tõesti, et kunagi tuleks aeg, kui kõik sujuks hästi ja me saaks lõpuks ometi koos puhata ja aega veeta. Kuid millal? Siis, kui me pensionile jääme? Neljakümne viie aasta pärast?

Ma tõesti ei jõudnud nii kaua oodata.

***

"Üks pilet Glenbrooki, palun," ütlesin kassapidajale. Raha makstud ja pilet käes, kõndisin, kohvrid käe otsas, väravatest edasi.

Tegin mõttes riste kõikide asjade ette, mis mul kaasas pidi olema. Lootsin, et mul midagi koju ei jäänud, kuna see oleks tähendanud kaks tundi sõitu tagasi Sydneysse ja see jäi küll ära.

Istudes metroos maha, sättisin oma kotid nii, et need kedagi ei häiriks ja vahtisin aknast välja, silmitsedes inimesi, kes jaamas edasi-tagasi kõndisid.

Ma tundsin kõhus häirivaid liblikaid. See oli loogiline, et Luke parimad sõbrad ja bändikaaslased tulevad pulma, seega mida see tähendas? Ma pidin nägema Ashtonit. Audrey ütles, et Ashton on Luke isamees ja mina olen Audrey peapruutneitsi. Eksisteerib üks jabur traditsioon, et peapruutneitsi magab alati pulmas isamehega, see oli juba ammu teada komme, kuid see oli täiesti enneolematu idee, põhjuseid oli lugematus koguses, miks seda juhtuda ei saanud.

Peale selle, pidin pulma minema üksinda, Tom komandeeringus olles.

Ohkasin ja vaatasin aknast samal ajal välja, kui üks naine minu kõrval köhatas, et mu tähelepanu saada.

"Vabandage, ega teil juhuslikult peavalutabletti pole, mu pea lõhub mis õudne," küsis ta minult hädise naeratusega.

"Jaa, loomulikult," ütlesin ja hakkasin ühes käekotis sobrama, otsides kotikest, kus mu ravimid sees olid.

"Fuck," pomisesin endamisi. "Andke andeks, ma jätsin oma tabletikoti koju."

"Pole hullu," ütles ta, kuid tundsin end halvasti. Mitte ainult sellepärast, et olin siiski midagi koju unustanud, vaid sellepärast, et ma ei saanud naist aidata. Ma olin nii kasutu.

<><><><><><><>

Kooli algus on nii effing lähedal. Mulle meeldib kooliasju osta, aga koolile mõeldes tahaks oksele hakata :( :( :(

Ja tahan igaksjuhuks teid teavitada, et kooli ajal ei tule kindlasti nii tihedalt osi, mingi kaks-kolm tükki kuus. Sorries :(