heart like yours [a.irwin]

Kuuekümne viies - elu on lühike.

JA SIIN SEE ONGI - HLY VIIMANE OSA! Enne, kui muudest tähtsatest asjadest räägime, naudime kuuekümne viiendat osa mis on ühtlasi ka kõige viimane Heart Like Yoursi raamatu osa ever!!! :O

Playlist selleks osaks (nostalgiline/jõulutunne hetkel peal xd) :

To Build A Home - The Cinematic Orchestra

Make You Feel My Love - Adele

If I Could Fly - One Direction

Can't Help Falling In Love - Haley Reinhart

<><><><><><><><>

"Kuidas sa sisse said?" küsisin peale pikaks veninud vaikust, mis meie kahe vahel valitses. Ashton istus diivanil, kui ruumi sisse jalutasin, kuid siis oli ta härrasmehelikult püsti tõusnud, ja nüüd seisime kahemeetrise vahega üksteisest.

Ta neelatas, justkui uskumata, et ma tema ees seisin, "mul oli võti sellest ajast, kui ma selle korteri soetasin."

Ma ei osanud enam midagi öelda ja sidusin silmad põrandale. Ashton köhatas, et saada veel hetke enda kogumiseks. Oli viimane aeg ära seletada, miks ta siin oli.

"Ma... ma tulin sest..." kuid ta ei suutnud jätkata.

"Miks?" vaatasin üles ja talle silma.

"Emme, kas sa tuled juba?" hõikas Beth enda toast.

"Ee, mul läheb veidikene aega, kullake, sa võid oma lahtipakkimisega alustada," vastasin talle.

"Tegelikult tahtsin teada, miks sina esimesena tulid, Ameerikasse, ma mõtlen," ütles Ash, tema sõnad tooni võrra enesekindlamalt välja tulles.

"Ma, ma tahtsin-" oleksin peaaegu ennast reetnud, kuid suutsin ennast peatada. "Tahtsin lihtsalt vana sõpra jälle näha."

Ashton võttis diivanilt oma seljatagant paki pabereid ja viskas need me ninade ette diivanilauale.

"Mis need on?"

"Dokumendid. Mille mu advokaat mulle saatis. Sünnitunnistuspaberi. Bethi omad."

"Seega sa...?" ei saanud ma enam end valega katta.

"Ma tean."

"Seega pead sa ka seda teadma, et mul ei olnud aimugi, et sina..." seletasin kiiresti, kuid ta sekkus vahele.

"Kas tõesti, Ger? Mina teadsin."

"Kuidas see saab võimalik olla?" ei suutnud ma mõista, kortsutades kulmu.

"Loomulikult ei olnud mul asitõendid, vähemalt tollal mitte. Aga kui ma esimest korda talle otsa vaatasin, teadsin, et ta on minu. Kõik, mis ma temas näen - ta oleks nagu väike koopia minust."

"Ära nüüd siis nii isekaks ka mine, pool temast olen siiski mina," viskasin ühe killugi vahele, kuid manasin näole kohe neutraalse pilgu tagasi, olukord oli tõsine.

"Seega sa tulid, et öelda seda?"

"Jah."

"Ja siis sa said teada minu ja Skylini kihlusest. Sellepärast sa tundusidki ärevil, nagu sul oleks koguaeg midagi mõtteis, aga sa ei suutnud seda välja öelda."

"Ashton, aga miks sina siin oled?"

"Tellisin kümme minutit peale sinu lahkumist takso, kui sain oma asjad pakitud ja kõne oma piloodile tehtud, et ta eralennuki valmis paneks."

"Ma ei küsinud, kuidas sa siia said, vaid miks. Milleks see keerutamine, Ashton? Me oleme seda juba liiga kaua teinud."

"Sa saad ikka aru, et me lihtsalt näitame lahusolemisega kõigele võimsamale keskmist sõrme? Türa, kui see oleks mu võimuses, kirjutaks ma meie loo ümber, kustutaks kõik kasutud lahkumised, päästaks selle, mis meil on. Aga mul pole sellist võimu, kellelgi pole. Ainukesed asjad, mis loevad, on teod, nüüd ja praegu. Sõnad, mis me öelda saame. Seega, Gerda, ma tahan teada, kas sõnad võivad asju muuta?"