heart like yours [a.irwin]

Kuueteistkümnes - ta ei huvitagi mind enam;

TOPELTUPDATE, SEST LUKE SÜNNIPÄEV!!!

<><><><><><>

"Hei!" naeratas Audrey, lastes mind uksest sisse.

"Ma igatsesin sind," lisas ta ja kui ma toas sees olin, pani ta käed ümber minu ja tõmbas mind kallistusse.

Kallistades teda vastu, sõnasin: "Mina igatsesin sind ka. Ma ei suuda uskuda, et sa juba täna lähedki."

Meie klassiõde Darlene oli korraldanud Audreyle hüvastijätupeo, mis toimus selle sama Darlene majas.

"New York kutsub," sõnas Audrey piltlikult ja saatis mulle oma perfektsete hammastega naeratuse.

"Kõik jätavad mind maha, Ashton, nüüd sina..." parastasin ning võtsin jalanõud jalast.

"Õigus jaa, poisid läksid paar päeva tagasi ära."

Imestasin, et see Audreyle üllatusena tuli.

"Ära jäta muljet, nagu sul poleks see meeles olnud," kergitasin kulmu ja kui ma oma nahktagi nagisse pandud sain, suundusime elutuppa, kus tundsin veel ära mõned Audrey sõbrad ja me koolikaaslased.

"Miks mul peakski olema? Luke tegi selle päris selgeks, et minul ja temal on asjad läbi." Ta ütles seda vaiksel toonil, see polnud mõeldud teiste kõrvade jaoks.

"Ta tegi seda sinu säästmiseks, Audrey. Kas sa tõesti arvad, et ta ei hoolinud sinust? Tal ei ole lihtsalt bändi ja tuuritamise kõrval korralikuks suhteks aega. Sa väärid enamat, Audrey."

"Ära kaitse teda, Ger. Ta ei huvitagi mind enam, ausalt öeldes."

Keegi koputas uuesti välisuksele ja Audrey vabandas end, minnes uusi külalisi vastu võtma.

Teretasin paari tuttavat ja sammusin kööki, et võtta endale klaas mahla. Kavatsesin kaineks jääda, see oli hüvastijätupidu, mitte läbu.

Lonksates oma jooki, nägin Audreyt kööki tulemas, samm kiire ja nägu ehmunud.

"Ta on siin," teatas ta ning ma ei saanud mõhkugi aru, keda ta mõtles. Ashton? Luke? Purjus alaealisi otsiv politsei?

"Kes?" küsisin ma, tormates Audreyst mööda, et elutuppa kiigata.

Ainukesed, kes olid saabunud, olid meie vanad klassivennad. Kuid samal hetkel, kui mu pilk haaras ühe tuttava näo, avas Audrey suu: "Tom."

Oleksin tahtnud sealsamas tibatillukeseks muutuda ja end mahlaklaasi ära uputada. Tomi pilk kohtus minu omaga ja ma tundsin, kuidas mul kõhus keerama hakkas.

Esimene instinkt oli varjuda, ja seda ma tegin, tormates tagasi kööki.

Audrey saatis mulle pilgu, mis ütles, et ma rahulikuks jääks ja suundus tagasi oma külaliste poole. Pöörasin uksele selja ja vaatasin aknast välja, ette kujutades, kuidas ma selle kaudu põgenen.

"Gerry," sõnas tuttav hääl. Ainult üks inimene kutsus mind nii.

Ma olin vait, klomp kurgus aina kasvades ning korra selja taha vaadates. Ma ei suutnud Tomile kaua otsa vaadata, mul oli tolle jõusaali intsidenti tõttu liiga piinlik, mis sest, et see oli juba kolm nädalat tagasi.

"Kui sa minema tormasid, unustasid jõusaali garderoobi võtme tagasi anda," sõnas sama hääl.

Pöörasin end nüüd tema poole, mõttes palvetades, et ma häbist kokku ei kukuks.

"Ma tagastan selle esimesel võimalusel."

"Kas sa jooksid minema, sest sa ehmusid mind nähes?"