heart like yours [a.irwin]

Kuuekümne neljas - mis minust saab?;

EELVIIMANE OSA APPI

<><><><><><><><><>

Lasin oma kottidel maha kukkuda ja koputasin uksele, seistes närviliselt verandal ja närides oma alahuult.

"Jaa, kohe tulen!" kuulsin Audreyt hõikamas ning proovisin ruttu veelkord läbi mõelda, kuidas ma enda ootamatut tagasitulekut seletan.

Ukselink käis kiiremini, kui mu mõttekäik ning juba vaatas mulle otsa segaduses naine, mina aga ei osanud talle midagi öelda, kuid õnneks avas ta ise suu:

"Gerda? Sa oled... Austraalias? Mis juhtus?"

"Ma tulin varasema lennuga."

"Sa pidid ju Bethile ülehomme järgi tulema ja siis tagasi minema."

"Me ei lähe tagasi Ameerikasse," ütlesin otse välja.

"Miks? Aga Ashtoni ja Sky pulm? Kas te sinna ei lähegi?"

Jõllitasin põrandat.

"Oh, Ger," parastas Audrey ja pani käe ümber mu õlgade, et mind tuppa juhatada.

"Mine istu kööki, ma toon su kotid tuppa ja teen sulle teed."

***

"Ja sa sõitsid kohemaid tagasi?"

"Jah."

"Gerda, sa põhimõtteliselt ulatasid nii Ashtoni otse Skylinile kätte," ei olnud Audrey absoluutselt nõus mu teguviisiga.

"Ma ei saa ju Skylinile anda midagi, mis isegi minu oma ei ole! Mida sa ajad?"

"Mida ma ajan? Kas sa oled loll, Ger!? Sa nipsutaksid sõrmi ja Ashton oleks enam kui sinu. Ta viskaks end su jalge ette. Aga sa ei ole teda kunagi tahtnud, kas pole mitte nii? Sa ei ole talle kunagi öelnud, et oleme koos, armastame üksteist, loome pere."

"Ja sa süüdistad nüüd mind? Et meist kahest midagi välja ei tulnud?"

"See oleks tõsiselt jabur, kui ma sind üldse milleski süüdistaks. Aga sinu jutus on lihtsalt tõsiselt palju vasturääkivusi."

Ma panin teekruusi lauale ja hingasin välja.

"Mis minust saab?" küsisin peale üürikest vaikust.

"Mis sinust saab ilma Ashtonita, sa mõtled?"

Vaatasin sõbrannale otsa, proovides temast leida vastust, aga enne kui ta mulle seda anda sai, tuli trepist alla mu väike tütar.

"Emme, sa oled kodus!" ütles ta, silmi hõõrudes. "Kas see on uni?" küsis ta veel, lõunauinakust toibudes.

"See ei ole uni, kallike," naeratasin ja tõusin lauast, et teda kallistama tõtata. Vähemalt teda kallistades oli kõik jälle korras.

***

"Emme, ma igatsesin meie kodu niiiii väga," ütles Beth viimat sõna venitades, kui ukse lahti lõin ja me korterisse sisse astusime.

"Mina ka, Beth, mina ka. Aga tead, mida ma veel rohkem igatsesin?" küsisin ta käest, naeratus näole tulles.

"Sind, tobu," viskasin enda kotid maha ja krabasin Bethi enda käte vahele, teda kõditama hakates. Tüdruk ei suutnud peaaegu hingata, naerdes nii kõvasti, et terve korter kajas ta kiljetest.

"Emme, emme," suutis ta öelda pärast seda, kui ma olin ta maha pannud.

"Palun vaatame täna Jääaega," lunis ta ning ma ei saanud temaga mitte nõustuda, kuid oli vaid üks tingimus.

"Me teeme kõike, mida sa tahad, aga enne, peame me kotid lahti pakkima."

"Alati on mingi aga," ohkas mu viieaastane tütar elutargalt ja võttis kätte oma barbie-roosa väikse kohvri, mille ta Audrey ja Luke'i juures ööbimiseks kaasa võttis.

"Mine oma tuppa, ma tulen kohe järgi," sõnasin Bethile ja kõndisin esikust edasi elutuppa, kuid kõik, mis ma sinna jõudes teha sain, oli seista ja passida otsa mehele, kelle eest ma põgenenud olin. Mehele, kelle vastu ma juba aastaid tundeid vältida olin üritanud.

"Ashton...?"

<><><><><><><>

Pole kuidagi end välja vabandada, miks üle kuu aja läks uue osa ilmumisega, aga siiski loodan, et te ei pea pikka viha! Proovin uue osa ruttu avaldada, aga seni, ilusat jõuluaega ja tagantjärele kaunist esimest adventi!