heart like yours [a.irwin]

Kahekümne kaheksas - mõnikord inimesed kasvavad lahku;

40 vote sai kiiremini täis, kui ma aimasin!

Tahan kõigile teile öelda, et ma hindan kõiki teie pingutusi, kas see on siis lihtsalt lugemine, või votemine või kõige enam - kommenteerimine :) Ma armastan teie arvamusi lugeda! TÄNAN TEID KÕIKI!

<><><><><><><><><>

"Audrey, jäta järele," ütlesin neiule ja võtsin ta käest kilekoti. "Kas sa ei kuulnud, mis arst sulle eelmisel visiidil ütles? Sa ei tohi üle pingutada."

"Ma olen kaheksandat kuud rase, mitte suremas, Ger," lasi Audrey välja ohke.

"Sinus kasvab uus elu, see on peaaegu sama tähtis," tuletasin talle meelde ja jalutasime kraamiga, mille minu ja Tomi uue maja soolaleivapeoks ostsime, tuppa.

"Mul on kõrini rase olemisest, ma ei jõua olla koguaeg ettevaatlik," keerutas neiu silmi ja sulges ukse meie järel.

"Oleks sa korra Pierrega ettevaatlikum olnud, poleks seda üheksat kuud ettevaatlikust vajagi."

"Mu elu sakib," parastas Audrey ja järgmisel hetkel tuli Tom välisuksest sisse. Audrey läks kööki snäkke valmistama ja mina läksin oma kallimat tervitama.

"Hei, musi. Ma tõin veini," teatas Tom ja ma suudlesin teda põsele.

"Suurepärane, mul on seda vaja, kui Audrey terve ülejäänud õhtu oma raskest saatusest räägib," sõnasin ja võtsin pudelid mehe käest, minnes kööki Audreyt abistama.

"Ma lähen vahetan riided ära," ütles Tom ja ma kuulsin ta samme trepil üles minemas.

"Külalised jõuavad kümne minuti pärast!" hõikasin talle igaksjuhuks järgi.

Ladusime Audreyga taldrikutele puuvilju ja tikuvõileibu, nende juurde ka mu enda lemmikuid, tortilla krõpse.

Viies need elutoa lauale, kuulsin juba koputust.

"Ma lähen," ütles Audrey ning suundus esikusse, mina kiiresti kontrollides, et elutuba puhas ja korralik tunduks.

"Su pere on siin!" hõikas neidis ja kiirustasin nende juurde.

"Hei," kallistasin ema, seejärel isa ja oma väikseid õdesid.

"Kas teil bassein ka on?" moodustas Stacy suu O- kujulise vormi.

"On küll," naeratasin talle ning Stacy ja Mia jooksid juba jumal teab kus suunas.

"Tulge edasi," sõnasin vanematele ning nad viskasid oma üleriided nagisse.

"Kes veel on tulemas?"

"Jean, Stella koos Mirandaga ja ma kutsusin Calumi, Michaeli ja Luke ka, kuid ei tea, kas nad on ikka tulemas."

"Aga...?" küsis ema vaikselt.

"Ma ütlesin sulle, me pole pool aastat suhelnud, kui ta tahab minu elust osa saada, siis ta peab ise pingutama," ütlesin, juba teades, kelle kohta ema küsida tahtis.

"Aga äkki mõtleb ta sama, varsti mööduvad nii aastad ja mingi hetk sa saad aru, et oli tobe olla nii põikpäine."

"Kelle pool sa õigupoolest oled, ema? Minu või Ashtoni?" kortsutasin kulmu.

"Naised, rahunege. Gerda, kas sa näitaksid meile parema meelega maja?" küsis isa nüüd vahele.

"Jah, loomulikult," ütlesin tõsisel toonil ja lasin välja ohke.

Kõigepealt tutvustasin esimesel korrusel olevat kööki, elutuba ja vannituba, siis rõdu, kuhu viis tee aeda. Aed koosnes meil veel mustast maast, kuna olime alles muruseemne mulda pannud, ja väiksest basseinist, mille äärel mu kaks õde istusid ja jalgu vees kõigutasid.

Keldris oli veel dekoreerimata ruum, millest pidime tegema jõusaali. Mitte, et ma oleks nii väga vormi saada tahtnud, aga see oli rohkem Tomi töö tõttu.

Teisel korrusel oli minu ja Tomi magamistuba, WC ja üks tühi tuba, mille sisustamisest me isegi rääkinud polnud. Minul ja Tomil oli ilmselt mõlemal mõtteis, et kunagi, ehk juba varsti, saab see tuba meie pere uue liikme omaks.

Me polnud rääkinud, et me tahame juba lapsi, olime selleks veel liiga noored ja kogenematud, vaevu kahekümnesed ning me ei olnud veel isegi abielus. Rõhk sõnal veel.

Allakorrusele jõudes, oli Jean juba koos Miranda ja Stellaga saabunud ning olid end elutoas juba mugavalt sisse võtnud.

"Hei, Jean, Mirella," tervitasin neid kolme. Olin juba harjunud neid kahte tuvikest ühe nimega kutsuma, nad olid niikuinii juba nagu üks inimene.

Siis ilmusid nähtavale ka kolm tuttavat nägu.

"Hei, tore, et tulite," läksin neid kolme kallistama.

"Loomulikult, me ei oleks tulemata jätnud, Ger, su esimene soolaleivapidu siiski," ütles Luke ning eemaldusime grupikallist.

"Nii hea on teid jälle näha, kutid, tõsiselt ka, tulge edasi," naeratasin poistele ja astusin esiku august eemale, et nad mööda lasta, ainult, et näha esikus tuttavat nägu.

"Aga mina?" küsis ta, alahuul hammaste vahel.

"Ashton," sõnasin juhmilt. Kas ta oli tõesti praegu siin? Mul oli niigi pea sassis minu ja Tomi uue majaga ja peo korraldamisega, mul tõesti polnud mahti muule keskenduda.

"Lähme välja," suutsin öelda, pooleldi selle tõttu, et teised meie vestlust ei kuuleks ja pooleldi sest vajasin lihtsalt värsket õhku.

Sulgesin välisukse enda järel. Ash astus meetri eespool ja mina järgnesin talle kõhklevalt, pilk maas ja oma kampsuni ääri peopesadeni tõmmates.

"Miks me oleme sellises olukorras, Ger?" küsis noormees ja ma ei osanudki talle midagi vastata.

"Kas sa tahad ausat vastust?" küsisin. "Mõnikord inimesed kasvavad lahku."

"Jaa, aga mitte meie! Me oleme parimad sõbrad, hingesugulased. Me ei pea isegi rääkima ja me saame aru, mis teine öelda tahab. Ja nüüd me oleme lahus ja sa oled lihtsalt mõni võõras, kes teab kõiki mu saladusi ja kõiki mu pereliikmed ja kõiki mu veidruseid ja puuduseid ning sellel ei ole lihtsalt mõtet."

Kõndisime nüüd mööda mu uut kodutänavat ja ma proovisin vaadata kõikjale mujale, kui Ashi poole.

"Sa võitsid, okei? Ma igatsen sind," jäin seisma ja Ash samuti. "Jah, ma ütlesin seda. Ma igatsen sind ja ma tavaliselt ei igatse inimesi, aga ma igatsen sind."

Me silmad jäid üksteise peal seisma ja ma ei osanud isegi Ashi reaktsioonist aru saada.

"Miks me siis piiname üksteist?" küsis ta ja lähenes mulle.

"Kuna meil on kaks täiesti erinevat elu."

"Aga siis ühendame need elud. Ma tahan olla osa su elust, Ger. Ma olen viimased kolmteist aastat seda olnud ja ma ei kavatse nüüd lõpetada. Ma tahan, et me oleks jälle parimad sõbrad, nagu enne ja ma tahan, et me saaks üksteist usaldada ja kõike üksteisele rääkida," kõneles Ashton ja pani oma suured käed mu põskedele.

"Tore, sest mul on midagi, mida ma sulle rääkima pean," ütlesin ja panin oma käed Ashi omade peale, et need langetada.

"Minul sulle ka, aga sina enne."

Noogutasin. "Ashton... Ma olen kihlatud."

Vaikus.

"Mis sinu uudis oli?"

"Unustame selle."
<><><><><><><><><>
Nonii-nonii, paneme lati kõrgele. Pingutame ära?

Vote goal: 55