heart like yours [a.irwin]

Esimene - selfpromo tuleb sul päris hästi välja;

"Ashton Fletcher Irwin!"

"Ei, ei ja veelkord ei. Miks ma lihtsalt teksades ei või tulla?"

"Lihtsalt näita end mulle, palun. Ma ei saa läbi kardina ju midagi arvata."

Poiss astus riietusruumist välja ja ma lasin silmadega üle ta riietuse.

"Gerda, palun, see on kohutav. Kas ma võin nüüd selle jubeda ülikonna seljast ära võtta ja me ei räägi sellest enam kunagi?"

"Sa tead väga hästi, et sul ei jää midagi muud üle, kui endale mingi ülikond otsida. Sind ei lastaks teksadega lõpukellale sissegi. Pealegi, sa näed täitsa vaadatav välja."

"Vaadatav?" turtsatas Ashton ning pööras peegli poole, et end silmitseda. "Ma olen punk rokk! Ma peaks ülituus olema."

"Esiteks, su bänd teeb süldimuusikat; teiseks, kui me oleme avalikus kohas, siis ära palun karju, eriti selliseid sõnu nagu 'ülituus'," naersin, kuid see oli viga. Mu parim sõber pööras end minu poole, nina krimpsutades.

"Swallow The Goldfish on tõsine bänd, sa tead seda." 

Jätkasin naermisega ning järgmisena astus Ashton mulle paari sammuga lähemale, ainult, et mind kõditama hakata. Ma proovisin naeru tagasi hoida, aga see oli raske.

"Ash, palun, inimesed vaatavad."

"Ära siis naera mu üle. Ja seda ülikonda ei osta ma nii või naa," sõnas kutt ning lõpetas selle meeleheitliku kiusamise, kiirustades tagasi riietusruumi, et riided ära vahetada.

"Ise tead, aga mingi hetk pead sa ikkagi endale midagi leidma."

"Miks tüdrukutel nii lihtne elu peab olema?" kuulsin ta ohet läbi kardina.

Astusin kiire sammuga kabiini juurde ning lükkasin pea kardina vahelt sisse, silme ees bokserite väel olev Ashton, kes end meeleheitlikult katta proovis, aga tema alastiolek ei heidutanud mind.

"Kuidas palun? Lihtne elu? Sa tead ka, kui palju me pingutama peame, et ilusad välja näha?"

"Issand jumal, Gerda, tahad vabatahtlikult mind paljana näha?"

"Ole nüüd, nagu ma poleks sind sadu kordi nii näinud."

"Ikkagi, tagasi teema juurde. Sul hea öelda, sa näeks kartulikotis ka seksikas välja."

"See on küll ebaselge, miks sa mind kartulikotis ette kujutad, aga see on kindlasti liialdus."

"Ära alahinda end, babe. Igatahes, kas ma võin nüüd end tagasihoidlikult riidesse panna või tahad sa seda vaatepilti veel nautida?"

"Ei, aitäh," sõnasin ning tõmbasin pea välja, istudes tagasi pingile.

"Kuhu nüüd edasi?" küsis Ashton, kui valmis sai ja kabiinist väljus.

"Ma ei tea, mul on vaja homseks kirjanduse essee kirjutada."

"Sa tõesti kavatsed seda teha?" küsis ta, enne, kui ülikonna proovitud riiete stangele rippuma pani ja minu poole pöördus.

"Kuule, mõni meist hoolib enda hinnetest, eriti, kui nüüd on vaja pingutada hea lõputunnistuse nimel."

Hakkasime riidepoest väljuma, kui tänaval põrkasime kokku poisiga, kelle nimi oli Michael. Ta käis meie koolis, aasta nooremas klassis.

"Hei, Gerda, Irwin, tore teid näha," sõnas ta läbi naeratuse ning silmitses meid.

"Nojah, milline meeldiv kokkusattumus," sõnas Ash, hääles äratuntav sarkasm.

"Tsau, Mikey. Kuhu suundud?" proovisin Ashtoni ebameeldivast suhtumisest hoolimata viisakaks jääda. Michael oli tore kutt, aga miskipärast ei meeldinud tema ja ta sõbrad Ashtonile üldse.

"Lähen Calumi poole, meil on bändiproov," vastas ta ning naeratas, ilmselt mitte pannes tähele vaevukuuldavat turtsatust Ashi poolt.

"Oh, väga lahe. Läheb teil hästi?"

"Jaa, meile on palju uusi pakkumisi tulnud, paljud pubid otsivad õhtuks esinejaid. Tahad, tähendab, tahate äkki kuulama tulla proovi?"

"Meil on kiire," sõnas Ash järsku, ilmselgelt mitte tahtes isegi Michaeli pakkumise üle mõelda, ning krabas mu käe, et edasi kõndida.

"Mõni teine kord, näeme koolis, Michael," jõudsin öelda, enne kui Ashton mind eemale tõmbas.

"Kuule, kombed, poiss," sõnasin ning vaatasin pettunud pilguga kutti.

"Ta põhimõtteliselt sõi sind silmadega. 'Oo, äkki tahad proovi vaatama tulla? Veel parem, tule siis parem kohe minuga mu auto tagaistmele...'."

"Bullshit, ära soni. Mis sul nende vastu on?"

"Nad isegi ei ole andekad, milleks neil seda bändi veel vaja on? Ahjaa, tüdrukute võrgutamiseks, loomulikult."

"Ma kahtlen selles sügavalt. Oled sa nende Youtube'i videoid vaadanud?"

"Milleks mulle seda vaja on? Et mul kõrvadest sitavett hakkaks jooksma?"

"Kindlasti, Ash, kindlasti," keerutasin silmi, "neil on annet, sa ei tohiks neist kehvasti rääkida."

"Järgmine kord kuula Swallow the Goldfishi, garanteerin, et saad parema kogemuse."

"Kuule, sa peaks hoopis muusika asemel reklaamindusega tegelema, selfpromo tuleb sul päris hästi välja."

Keerasime meie kodutänavale. Ashton saatis mind mu välisukse ette, mis ei nõudnud erilist lisapingutust, kuna ta elas minu kodust ainult paari maja kaugusel.

"Mõtle, kui lahe see oleks, kui me saaks juba koos elada, me saaks teha iga öö pidžaamapidusid!"

"Või pigem saaksid endale isikliku orja, kes sulle koguaeg süüa teeks ning su järel koristaks?"

"Pole vaja, selleks on mu ema."

<><><><><><><>

Ok, first of all, tahan ära märkida, et ma ei ole kindel üheski faktis, ega tegelt ei rihigi sellepoole, kuna minu meelest Michael ei käinud Ashtoniga samas kooliski päris elus, aga see on fanfic, so I can do what I like xd

See ära märgitud, saan natukene muid asju rääkida :D. See osa tuli lühikene, see oli omamoodi sissejuhatus. Eks ta selline igava sorti olnud, aga mida aeg edasi, seda mõttekamaks ja loodetavasti huvitavamaks see jutt läheb.

Igatahes, tahan sind südamest tänada, et sa viitsisid selle osa lõpuni lugeda ning I hope that u stay tuned!!! :)