heart like yours [a.irwin]

Epiloog

Juba teine kord, kui kõhus olid liblikad, käed higistasid ja peas oli pidev tahtmine end peeglist vaadata, et kas ikka pruudile kohane välja näen. Tegelikult pidin olema veelgi kaunim, veelgi parem kui tavaline pruut, tahtsin Ashtoni jaoks välja näha kui kõige ilusam pruut siin maamunal. Niikuinii veetsin temaga me ülejäänud aastad koos tumedate silmaaluste, lohvakate riiete ja harakapesas juustega, üks päev pidin välja nägema ka ihaldusväärne.

Juba teine kord, kui jalutasin altari ette, et abielluda. Aga esimene kord, kui tegin seda oma elu armastusega. Mingi osa minus tundis ennast nii palju kindlamana, rohkem valmisolevana, kuna teadsin, et see abielu ei saa valesti minna. Mitte selles universumis.

Võibolla oli mu kindlustunne tingitud ka sellest, et olin seda pulma oodanud nii kaua. Ma ei mõtle selle all seda, et olime tuttavad juba kakskümmend kolm aastat, kõige piinarikkamad oli viimased kaksteist kuud.

See päev, kui Ashton Austraaliasse lendas ja me lõpuks ennast masenduse ahelatest lahti kiskusime ja koos otsustasime olla, oli täpselt aasta tagasi. Valisime selle järgi ka kuupäeva. Kuid oleksime tegelikult abiellunud ka kohe.

Lihtsalt, kuu aega pärast seda kohtumist sain teada, et olin rase.

"Gerda, Malia ei lõpeta nutmist," ütles ema vetsuukse tagant.

"Oota, palun sekund," ütlesin ruttu ja vaatasin viimast korda peeglisse, enne, kui ma Ashtoni naiseks saan.

Tegin ukse lukust lahti ja astusin välja, minu väike tilluke mu ema käte vahel olles.

Võtsin ta ettevaatlikult enda sülle ja kiigutasin teda õrnalt edasi-tagasi.

"Sinu emme ja issi abielluvad täna, kes siis sellisel päeval nii kõvasti jonnib?" ütlesin talle tõsiselt, mõttes muiates.

"Ah, see pole midagi, võrreldes sinuga. Kui sina kolmekuune olid, karjusid sa päevad läbi," ütles ema ja võttis Malia jälle enda kätte, kuna isa pistis pea ukse vahelt sisse ja andis teada, et on aeg minna.

Jalutasime ema ja Maliaga ruumist välja ja seal seisis isa kõrval Stacy.

"Miks sa siin oled? Sa peaksid teiste pruutneitsidega olema," ütlesin pahandades.

"Mia on kadunud."

"Mis mõttes kadunud?" vaatasin küsivalt oma õele otsa ning siis emale-isale.

"Me ei tea, kus ta on."

"Alles ta oli ju siin, kuhu ta siis kadus?"

"Lihtsalt kadus!" ütles Stacy, õlgu kehitades.

"Gerda, me..." hakkas isa abi pakkuma, kuid ma ei saanud lasta kellelgil muul oma pulmade õnnestumise eest vastutada.

"Ei, isa, jää siia, ma tulen kohe tagasi. Ema ja Stacy, minge Maliaga saali, mul läheb minut."

Sellega võtsin oma valge kleidi käte vahele ja hakkasin jooksma, mööda koridore, kiigates kõikidest ustest sisse. Nägin ilmselt välja nagu meeleheitel, kohe pead kaotamas olev pruut.

Nurga taha minnes nägin uksepragu, mis viis ühte koristajaruumi. Koht oli pime, aga ma kuulsin hääli.

Läksin uksele lähemaleja kui ma selle lahti tegin, nägin kahte innukat pulmakülalist üksteist suudega õgimas.