heart like yours [a.irwin]

Kümnes - mingi hetk üks teist annab alla;

Hei! Ma jääkski vist teid tänama selle imelise tagasiside eest, sest ma olen niiiiii tänulik! <3

Ja see osa on pühendatud ühele lugejale, kelleks on sannukene13! Ta kommentaar oli väga armas :) Kõikide teie kommentaarid on armsad ja kes teab, äkki saab tulevikus mõni eriti armas lugeja veel pühenduse! xx

<><><><><><><><>

"Gerda?" kuulsin kellegi õrna häält ja koputust mu uksele.

See keegi avas ukse ja patsas mu tuppa sisse.

"Palun ära nuta enam."

Tõstatasin pea ja vaatasin oma väikest õde, kes kurva ilmega mu patjanutmist jälgis.

Ma polnud ikka veel päris üle saanud sellest, mis mitu päeva tagasi jõulupeol juhtus. Olin oma toas justkui isoleeritud. Mitte, et ma oleks pahaks pannud, ma vajasingi üksinda aega.

"Nutmine ei ole halb asi, kas tead," sõnasin õpetlikul toonil ja tõusin istukile, patsutades enda kõrvale voodile, andes sellega Stacyle märku.

"Aga miks sa nutad?" küsis ta, mitte päris hästi aru saades.

"Sina nutad ju ka, kui sa haiget saad. Eelmine nädal sa kukkusid, kui kiikusid, hakkasid ka nutma," tõin näite.

"Gerda, kas sa said ka haiget?" imestas tüdruk.

"Jah, aga see on natukene teist sorti valu," proovisin oma õele selgeks teha. Võtsin Stacy külgedest kinni ja tirisin ta endale sülle.

Tahes-tahtmata meenutasin õhtut, mil
mina ja Ashton tülitsesime. Pärast Ashi väljaviskamist saatsin teised ka koju. Meeleolu oli niigi rikutud. Mikey tahtis minuga jääda, aga tundsin, et see oleks mõtetu olnud. Mitte keegi ei oleks saanud mind lohutada. Ainuke asi, mis oleks seda parandanud, oleks minu ja Ashtoni ühise tuleviku elluviimine, nii, nagu me seda aastaid planeerinud olime. Aga ma teadsin, et seda ei juhtu.

Ma polnud Ashiga viis päeva rääkinud. Lugesin lausa tunde, isegi minuteid. Me olime lahutamatud ja nüüd olime me tülis. Kuidas ma saan olla inimeseta, kes mängis mu elus nii suurt rolli? Inimeseta, kes oli asendamatu.

Võõras tunne tekkis, kui keegi, kellega sa iga päev suhtlesid, järsku sinuga suhtlemise lõpetas.

Ükskõik, kui vihane ma Ashi tegude peale olin, teadsime me mõlemad, et me ei suutnud üksteiseta olla. See oli nagu mäng. Mäng, kes enne alla annab, kes enam ignoreerida ei suuda.

End mõtetest välja raputades, vaatasin oma kuueaastast õeraasu ning pakkusin: "Lähme alla, teeme muffineid või midagi, mis sa sooviksid, äkki see aitab valu leevendada, mis?"

Üle mitme-mitme päeva suutsin naeratada, nähes oma õe õnneliku nägu. Ta hüppas mu sülest ja krabas käest, et mind alla tirida.

Olles jõudnud kööki, kus mu ülejäänud pere samal ajal õhtusööki valmistas, kuulsin vist kedagi isegi üllatusest õhku ahmimas.

"Ta on elus," imestas isa sarkastilisel toonil. Keerutasin silmi. Isegi nurkratel hetkedel suutis isa oma sarkasmile truuks jääda.

Mia ja Stacy otsisid nüüd kappidest muffinivorme. "Kas me teeme banaanimuffineid?" küsis Mia õhinal. Noogutasin õrnalt pead ning toetasin end vastu köögilauda.

"Mis sul homseks plaanid on?" päris ema, samal ajal salatisse köögivilju lõigates.

"Homseks?" ei mōiganud ma.

"Aastavahetus, kallike. Sa pole isegi kalendrit jälginud," tegi ta mu kulul veidi nalja, kuid ma ei pannud pahaks.

"Aa. Ma ei tea," tunnistasin ausalt ning kaalusin, kas veeta seda perega ja tervitada 2012. aastat nende seltsis, kuid meenutades eelmisi kordi, ei tahaks seda eriti korrata. Ema ja isa joovad veidi ja paarist lonksust piisab, et nad üksteise otsas elama hakkaks ning lisaks minule ja mu õdedele uusi pereliikmeid tegema hakkaks.