heart like yours [a.irwin]

Kahekümne neljas - sa oled muutunud, Ash;

See on siiamaani uskumatu, et Heart Like Yours 1000 vote kokku on saanud. Sellest jutust on ainult kolmandik läbi, mitu vote siis see veel kokku saab? :O

Ja ma muutsin selle jutu kaane ära :) Mõtlen veel, kas ajutiselt või mitte. Kumb kaas teile enam meeldis?

PS: Kes veel igatseb Poopsyt? Mäletate, seda kala seal akvaariumis, kus Gerda ja Ashton käisid? #bringbackpoopsy

<><><><><><><><><><><>

Hommikul ärgates, ehmusin hetkeks ära. Ma ei olnud enda lapsepõlvekodus, ega minu üürikorteris, ma polnud isegi Michaeli voodis.

Taipasin aga pea, et olin minu ja Ashtoni hotellitoas. Mäletasin vähe, kuidas siia jõudnud olin, kuid see polnudki oluline.

Tõustes istukile, ei märganud ma Ashi toas. Lasin käega üle oma sassis juuste, mis eilsest krunnist lahti olid tulnud ja tõusin voodist püsti.

Kõmpisin vannituppa ja esimese pilguga peeglisse otsustasin, et pidin pessu minema. Mu tumedad silmaalused ulatusid pōsesarnadeni ja mu huulepulk oli täiesti laiali, rääkimata mu soengust.

Mu silmi püüdis väike kollane märkmepaber peeglil. Lähemal uurimisel oli seal Ashtoni käekirjaga kirjutatud sõnad:

Sorri, pidin asju ajama minema ja ei tahtnud sind äratada. Saame kell 13 ühes kohvikus kokku. Autojuht ootab sind all :)
- Ash xx

Vaatasin kirja, kella ja siis end peeglist. Lasin välja ohke. Kuidas ma poole tunniga valmis jõuan?

***

Lamasin voodis, põrnitsedes lage, nagu see oleks maailma kõige huvitavam tegevus. Mu huuled olid kokkupressitud ja mu silmad olid vihastamisest niisked.

Kui Ashton hotellitoa ukse avas, lamasin mina ikka vaikides voodis, tekk peal. Pöörasin ukse poole selja ja jäin külili olekusse.

"Gerda, miks sa kontserdile ei tulnud? Kas sa unustasid ära?"

Kuulsin, kuidas noormees oma jalanõud jalast viskas ja siis seisma jäi.

"Kõik korras?"

Tahtsin talle karjuda, et mitte miski ei ole korras, aga hetkel toimus vaikne ravi.

"Ma tean, et sa oled üleval, Ger."

Ashton lasi välja ohke ja vahetas riided pidžaamapükste vastu.

"Olgu siis nii, kui sa minuga rääkida ei taha, siis palun aga," kõneles kutt ja puges minu kõrvale voodisse, kuid piisavalt kaugele.

Tirisin tekki, mida jagama pidime, enda poole, kuid hetke pärast tõmbas Ashton seda tagasi. Sikutasin seda uuesti, aga Ashton hoidis sellest kõvasti kinni.

Urisesin ja ronisin voodist välja. Selle peale tõusis ka Ash istukile ning sõnas pahuralt: "Okei, Ger, mis sul viga on?"

"Mis mul viga on, Ashton? Mis minul viga on?" jäin teda uskumatult vaatama. Ashton lükkas teki enda pealt ja tõusis, et minuga vastamisi olla.

"Seda ma ju küsisin! Sa ei tulnud täna õhtusele kontserdile, ma ootasin sind!" sõnas ta vihasel toonil, kuid tal ei olnud mingit õigust vihane olla.

"Ja sina ei tulnud täna lõunal sinna kohvikusse! Mis muide, oli sinu idee algusest peale," keerutasin silmi ja ristasin käed rinnal, selle peale jäi Ash vait.

"Ah, Ger. Selle tõttu sa oledki nii tõre? Anna andeks, mul tuli midagi olulist vahele ja mul oli mobla tühi, ma arvasin, et sa saad aru."

"Millest ma aru pean saama? Sellest, et ma ei loe sulle enam midagi? Sa oleks võinud kellegilt telefoni siis laenata, Ash, kas sa üldse kasutad ka oma pisikest peakolu?"

"Kui see sinu jaoks nii oluline on, siis me võime homme ju välja minna..."

"Ei, ma ei taha sinuga mitte kuhugi minna. Kuidas sa aru ei saa, et ma pole selle pärast pahur? Ma olen pahane, kuna ma pidin sind kaks tundi kohvikus ootama!"

"Gerda..."

"Ära sega vahele, ma pole lõpetanud! Kell 13:10 ma mõtlesin, kaua sul veel läheb. Kui kell sai pool kaks, mõtlesin, et sinuga juhtus midagi, helistasin sulle viis korda ja igakord laskis kinnist tooni. Kell kaks sain ma juba aru, et sa ei tule kindlalt ja oled mu lihtsalt üle lasknud."

"Miks sa siis seal kella kolmeni olid?"

"Kuna autojuht oli minema sõitnud ja kus kuradi kohast mina pidin teadma, kuidas tagasi hotelli saada! Ma pidin kasutama igat oma ajurakukest, et hotelli asukohta meenutada ja siis ma pidin telefoni GPSi kasutama, et ma saaks tagasi siia kõndida ja see võttis ka tund aega."

"Ger, mul on tõesti kahju..."

"Ei, sul ei ole kahju! Sa oled muutunud, Ash. Ja ma ei räägi ainult sellest, et sa mind hülgasid, kaks korda, lausa! Sa oled teiste vastu ebaviisakam, sa ei hoia oma lubadusi ja tead mis? Isegi su teod ei ole veel kõik - su olek, sa ise - sina oled muutunud! Ja mis kõige enam, sinu uude ellu pole lihtsalt minu jaoks kohta."

Tahtsin siit minema tormata, kuid kui ma koridori jõudsin, võttis kellegi käsi minu omast kinni ja peatas mind.

"Sina kuulad nüüd mind, Gerda!" ütles noormees ning ma keerasin tema poole, vihane pilk näol.

"Sa süüdistad kõiges mind, koguaeg! Miks mina süüdi olen, kui selline on mu elu? Ma ei saa sinna midagi parata, kui mu töö mu vabasse aega sekkub, ah, mul ei olegi vaba aega! Mu elu ongi üks suur töö! Ja sina oled kuradi isekas, kui sa tuled oma kurja olekuga mulle kallale ja nõuad, et ma sinu jaoks oma ajast mingi koha leiaks! Mul ei ole enda jaoks aegagi!"

"Aga ma olen su parim sõber, Ashton!"

"Jah, kuuled või? Sõber, Gerda. Me oleme lihtsalt sõbrad. Sinu töö on mulle toeks olla! Ma ei ole su kuradi poiss-sõber, sa ei saa minult oodata, et ma perfektne oleks! Sa oled lihtsalt minusse nii kiindunud, et sa oled oma elu minu ümber keeranud..."

Ja ma tegin midagi, mis mulle endalegi ootamatult tuli. Ma lõin teda.

See oli esimene kord, kui ma elus Ashtonile kõrvakiilu andsin. Ja kõige hullem oli see, et ma ei kahetsenud seda.

Astusin temast sammu tagasi ja Ashton hoidis oma põsest kinni, ilmselt sama šokeeritud olles, kui mina. Ta pilk oli maha liimitud.

Ma avasin oma suu mitu korda, kuid sõnu sealt ei väljunud.

"Ma lähen Michaeli tuppa," suutsin öelda, enne, kui nutma hakkasin ja minema tormasin, jättes Ashtoni üksi koridori seisma.

<><><><><><><><><><><>
Kumma poolt olete, kas Ashtoni või Gerda?