heart like yours [a.irwin]

Neljakümne teine - see siin peab lõppema;

Kohe-kohe või ehk juba on täitunud 15 tuhat lugemist. Ja see on hämmastav.

Ühel peatükil on 70 vote. What the actual duck.

KUIDAS TEID NII PALJU ON

Ja hilinenud õnnesoovid Eesti iseseisvumise taastamise aastapäeva puhul, kõik kaasmaalased :)

<><><><><><><><>

Kõndisin, kohvrid käes, trepist alla ning hingasin endasse maamõisa lõhna, mis mulle viimase nädala jooksul koduseks saanud oli.

Välisuksest väljudes, nägin kõiki külalisi maja ees seismas. Nad olid siia kogunenud, et mind ja Tomi mesinädalatele saata.

Kuhu me olimegi minemas. Kaplinna, Lõuna Aafrika Vabariiki. Kolmeks nädalaks.

"Hei, las ma aitan sind, mu naine," pakkus Tom, võttes mu käest pagasi.

"Sulle meeldib seda rõhutada, jah," ütlesin talle, muiates ja saates teda silmadega auto juurde, kuni hakkasin teistega hüvasti jätma, sealhulgas oma pere, Luke, Audrey ja Darcyga, Jeani ja Katiga, Calumi ja Michaeli, Stella ja Mirandaga... Kõikidega, kes mulle kallid olid.

Aga kõige tähtsamat inimest polnud siin.

Ashton.

Ta oli põgenenud nagu argpüks. Ma tundsin, nagu ta oleks mind altari juurde jätnud, kuigi tema polnud isegi mu kihlatu. Aga ta oli mind hüljanud. Jätnud mind üksinda.

Ja parimad sõbrad ei tee nii.

Mida ma ikka naljatan, kas me olimegi üldse parimad sõbrad? Parimad sõbrad ei suudle üksteist, nad ei hülga üksteist, nad ei proovi üksteise pulmasi takistada... Parimad sõbrad ei armu üksteisesse.

Ja mu silmi jäi, kusagil kaugemal, aias olevas pargis, puude vahel vilksamisi kellegi lokiline peanupp. Ma ei näinud ta keha, ega ta nägu, kuid teadsin esimesest hetkest saadik, kes see oli.

Ta kadus mu vaateväljast sama kiiresti, liikudes edasi.

"Vabandage mind, ma tulen kohe tagasi," ütlesin parasjagu oma kaugetele sugulastele, enne, kui Ashtonile järgnesin.

Mu madal konts tegi mu jooksmise häirivaks ja kohe, kui samasse kohta jõudsin, kus Ashtoni pead enne nägin, viskasin enda kingad jalast.

Jooksin mööda teed edasi, külalised aina enam selja taha jättes, ise kadudes puude allee vahele, mis mind teadmatus suunas viis.

Varahommikune päike tungis läbi lehtede ning paistis Ashtoni peale, tekitades ta ümber kollase kuma, mida ma silmi kissitades nägin. Ta kõndis edasi, mulle seljaga olles, kuid mul polnud kahtlustki, et see oli tema.

"Ashton!" hõikasin, meeleheide mind reetes ning proovisin oma jalgu kiiremini liigutada, kuid jooksmine polnud kunagi mu parim külg.

Ta samm polnud tempokas, kuid ometi vähenes meie kaugus nii hämmastavalt  aeglaselt.

Sain lõpuks Ashtoni käest kinni krabatud ja astusin talle ette.

Ma ei öelnud midagi.

Tema ei öelnud midagi.

Meie ümber oli kuulda ritsikaid ning oksade liikumist sooja tuuleiilide käes.

Vaatasime üksteisele otsa,  tähele panemata päikest, mis läbi puude hiilgas ning meile täpselt silma paistis.

"Ma sooviks, et sa teaks, kui väga see haiget teeb," lõpetas Ashton meievahelise vaikimise.

"Aga siis samas, ei soovi ka. See oleks liiga piinlik, kui sa teaks, et ma nutan iga õhtu, lootes, et sa oleks minuga, et ma teesklen, et ma hoian su käest ja et ma suudan kõikide kurbade lauludega samastuda."

"Ashton, sa ei tohi minusse armunud olla."

"Oled sa kunagi armunud olnud, Gerda? Kohutav, kas pole? See muudab sind nii haavatavaks. See avab su rinna ja avab su südame ja see tähendab, et keegi võib sinna sisse minna ja kõik sassi ajada."

"Sa tead, et iga su tegu ja sõna viib meid lähemale meie sõpruse lagunemisele," tuletasin talle meelde.

"Kui ma ei saa sinuga koos olla, siis ei saa ma sinuga ka sõber olla."

"Kas see on tõesti, mida sa tahad?"

Tundsin vihapisaraid enda silmades tekkimas.

"Kuidas sa aru ei saa, et ma ei ole kunagi midagi sellist tahtnud? Ma ei tahtnud sinusse armuda, ma ei tahtnud sinuga tülli minna ja ma ei tahtnud, et sa valiksid Tomi minu asemel! Aga viimane kord, kui ma kontrollisin, juhtus see kõik. Kõik juhtub vastupidiselt minu tahtele. Mina ei saa midagi kontrollida, seda teeb Jumal, seda teeb saatus."

"Millal sa aru saad, et Jumal ja saatus pole mingid otsustajad? Me saame ise oma otsuseid teha! Kuradile nemad, meie elame oma elusi nii, nagu me ise tahame. Me langetame ise oma otsuseid, Ashton. Ära proovi ajada seda saatuse peale, sa ise saatsid korda kõik need teod, mis sind siia toonud on."

"Ma tean väga hästi, et ma olen hale ja loll, Gerda, et mu otsused ja teod on kõik sitad ja minu elu ära rikkunud. Miks sa pead seda mulle nina alla hõõruma?"

"Sest vaata kuhu me jõudnud oleme! Mis on saanud Gerdast ja Ashist, lahutamatutest parimatest sõpradest? Miks me oleme siin, tundmatus kohas? Nii metafooriliselt kui ka füüsiliselt."

"Siis see siin peab lõppema."

Ma tahtsin karjuda. Ei, ma tahtsin nutta.

Ta oli nõus ära andma kõik selle, mille me olime rajanud. Meie sõpruse, meie usalduse, meie mälestused.

Me olime üksteise elud alates sellest ajast, kui meid algkoolis pinginaabriteks pandi. Me ei teadnud seda siis, kuid alateadvuses olime me mõlemad teadlikud, et olime üksteisele loodud.

Vaatasin oma käsi, täpsemalt sõrmi, kus oli kaks sõrmust. Mitte ainult mu abielusõrmus, vaid mu vanaema sõrmus, mille tosin aastat tagasi ära olin kaotanud, aga Ashton oli selle taas leidnud.

"Kas sa mäletad, mis sa ütlesid," küsisin läbi pisarate,"kui sa lõpuaktusel selle sõrmuse mulle tagasi andsid? Sa ütlesid, et see oli sulle meeldetuletuseks, et sul olin mina ja ei tahtnud seda mulle tagasi anda, kuna kartsid, et kunagi, kui ma sind jätan, pole sul sellest ühtegi mäletust."

Keerutasin seda oma sõrmes, enne kui selle ära tõmbasin ja Ashtoni punastesse silmadesse vaatasin. Viskasin selle talle, sõnades: "Nüüd see juhtuski."

Astusin paar sammu tagurpidi Ashist kaugemale, vaadates, kuidas ta kinnipüütud sõrmust jälgis ja pöörasin talle selja, joostes minema. Minema sealt kohast ja minema temast.