heart like yours [a.irwin]

Neljakümne viies - ma igatsen sind päris hirmsalt;

"Ma ei ole selleks valmis," ütlesin Jeanile, kes mulle metroojaama vastu oli tulnud ning nüüd mind Audrey ja Luke'i pulmapaika sõidutas.

"Sa ei saa keskenduda praegu endale ja Ashtonile, su parim sõbranna abiellub homme ja sa pead olema talle toeks!"

"Vau, Jeanie," vaatasin talle otsa ja hakkasin peaaegu naerma. "Sa pole kunagi Audreyle viidanud kui minu parimale sõbrannale. Armukadedus hakkab otsa lõppema?"

Jean lihtsalt raputas pead ja lasi välja naeruturtsatuse.

"Kas sa teadsid, et Calum pidi Kati oma kaaslaseks tooma?"

"Kas sa räägid tõsiselt? Cal ja Kat? Ma arvasin, et nende vahel oli vaid ühekordne süütu flirt," jäin imestunult sōpra vaatama.

"Poiste managment ei lubanud alguses asja päevavalgele tuua, aga nüüd on Kat stilistina aina kuulsam ja nad arvasid, et oleks hea aeg paarina välja tulla."

"Oh, Jean," tundsin sõbrale kaasa, "mul on kahju."

"Minul ka." Tundus, et ta tahtis uuesti suud avades midagi öelda, aga siis jõudsime kohale ja juba jooksis hüperaktiivne Audrey meie auto juurde.

"Ger!" rõōmustas ta, ukse mulle lahti tehes ja kui autost välja sain, tõmbas ta mind enda tugevasse kallistusse, mis meenutas rohkem nagu keskaegset piinakambrit. Tõesti. Sel tüdrukul olid tugevad käelihased.

"Kas sa saad aru, et juba homme olen ma Audrey Lee Hemmings?"

"Audrey, päriselt? Me oleme olnud seitseteist aastat sõbrad ja sa pole mulle kunagi öelnud, et sul on keskmine nimi?"

"Kas sa tegelt ka keskendud hetkel sellele? Meil on veel nii palju teha!"

<><><><><><><><><><>

Jalutasin silmirabavasse söögisaali, kus pidi paari minuti pärast algama prooviõhtusöök.

Kõndisin tühjas saalis, silmitsedes nimesiltide paigutust. Igas lauas istus kuus inimest ning mina olin ühes koos Jeani, Calumi ja Kati ning Stella ja Mirandaga. Alguses tundus mulle veider, et miks oli Audrey Stella kutsunud, kuna ta vaevu tundis teda, aga siis mõikasin, et ta oli kutsunud Miranda, meie vana klassiõe ja Stella oli tal lihtsalt kaaslane.

Rääkides Stellast ja Mirandast, ka nemad olid vahepeal leivad ühte kappi pannud, kolm kuud tagasi. Tõeline pulmaboom oli käimas.

Jalutasin mööda ka teisest lauast, kus istusid Luke vanemad, vennad, Mike ja ... Ashton.

Hundist rääkides, polnud pealtnäha tühi saal sugugi tühi.

"Terekest," ütles Ash, toon tõsine ja täis võltsenesekindlust.

"Tere, ma igatsen sind päris hirmsalt," ütlesin ma, kuid ainult mõttes.

Olin lihtsalt tasa ja istusin mulle määratud kohale, mitte julgedes vaadata noormeest, kes käed taskus sirge seljaga keset ruumi seisis ja mind piidles.

Ta oli muutunud. Ta juuksed olid pikemaks kasvanud, ta keha oli veelgi tugevamaks muutunud ja tal oli isegi märgatav habe.