heart like yours [a.irwin]

Neljakümne kaheksas - mul polnud kedagi alles;

Mäletate, kui ma neli peatükki tagasi ütlesin, et seal on üks vihje? Just saying, et see polnud see, et nad magavad koos :D See oli midagi seoses... unustamisega :D

Igatahes - kohekohe täitub 3k vote'i ja ma tahaks nutta. See raamat pole isegi veel lõpusirgel ning juba olete te nii hämmastavalt palju minu meeleheaks seda väikest tähekest vajutanud <3

Tänud teile! See tähendab sittakanti palju.

<><><><><><><><>

"Gerda, ärka üles! Come on!" raputas keegi mu keha.

Silmi hōõrudes, vaatasin mu une segajat. Audrey? What the actual fuck?

"Kell on pool kaks lõunal, tõuse üles," ütles ta mulle ja lasin välja sügava ohke.

"Mida ma sinu ja Luke'i sviidis tean, for real?" vaatasin enda ümbrust ja tõusin diivanilt, mässides end pleedi, mis mu peal olnud oli.

"Sa tulid eile keset ööd ja sonisid midagi, et 'sa keerasid kõik persse' või midagi säärast, aga sa olid omadega nii läbi, et vajusid kohe ära."

"Päriselt?" vahtisin oma jahmunud padjanäoga tüdrukut.

"Jah. Ega sa ei mäleta, mis sul eile juhtus? Ma tahtsin juba öösel küsida, aga sa jäid nii ruttu magama."

Proovisin meelde tuletada, aga null. Mäluauk.

"Ma mäletan ainult palju naermist," tunnistasin, "ei midagi muud. Oh, shit, ma nussisin nüüd ju sinu ja Luke'i pulmaöö ära."

"Ee, mitte päris. Oligi... põnevam."

Mu suu vajus lahti ja ma silmitsesin Audreyt, siis voodit ja siis uuesti Audreyt.

"Proua Audrey Hemmings, kas te tegelt ka keppisite minust pooleteist meetri kaugusel?"

"Kuule mida sa arvad? Meil oli pulmaöö, loomulikult, see on ju nagu kohustus."

"Oh my fucking god," panin käed silme ette, "ma sain lapsepõlvetrauma just."

***

Audrey ja Luke'i pulmamelu sai nii kiiresti läbi nagu poleks seda kõike juhtunudki. Juba saatsime me nad mesinädalatele, mis muide olid Jaapanis (kuhu nad said ainult nädalaks minna, kuna neil oli üheksakuune tütar), juba jätsime me teiste sõpradega jälle pikaks ajaks hüvasti ning juba sõitsime me Jeaniga tagasi Sydneysse.

"Ütle mulle, et me näeme, enne, kui sa Alaskale kolid," ütlesin tüdrukule, vaadates teda oma kurbade silmadega.

"Kullake, ma kolin ära kolme nädala pärast," ütles ta ja saatis mulle naeratuse. Kuid kolm nädalat polnud piisav aeg. Mis asi see oli, et viimased aastad oli antud mulle mu parimate sõpradega olemiseks ajalimiidid, enne, kui nad laia ilma sõitma pidid?

Ma tundsin, et mul polnud kedagi alles. 5sosi poisid olid bändis, mille kõrvalt aega leida polnud, Audrey oli koduperenaine ja väikse lapse ema, kes samal ajal ülikoolis käis, Stella ja Miranda veetsid enamus ajast kahekesi, mu ema, isa ja väiksed õed elasid teises linnas ja nagu teises maailmas ja ainuke sõber, kes mul alles oli - Jeanie - kolis Alaskale. Nüüd olingi ainult mina. Ja Tom. Keda ma nägin ka ainult hilja õhtuti ja nädalavahetuseti.

Mis mu elust saanud oli?

QOTD: Mis on su lemmiktsitaat?

Minu kindel moto: "You were given this life because you're strong enough to live it"