heart like yours [a.irwin]

Kuuekümne teine - mu elu armastus;

Paar päeva oli möödunud ja imekombel olin ma elus.

Vaidlesin endaga mõtteis vähemalt kümme korda päevas. Mu elu oleks nagu kinni kiilunud ja ma ei suutnud endaga kokku leppida, kuidas edasi minna. Kas ma oleks pidanud Ashtonile ütlema, et Beth on tema tütar või mitte? Kas ma oleks pidanud krabama tolle teadmisega mehe endale või laskma tal Skyliniga oma ülejäänud elu veeta?

Need olid küsimused, millele ma vastust ei teadnud. Või ei julgenud teada.

Jalutasin kööki, kust tahtsin endale leida klaasikest mahla, et janu kustutada, kuid vaatepilt, mis mu silme ette tuli, pani mind mu janu kohe unustama.

Sky oli köögikapil ja ta jalgade vahel seisis Ashton, kes ahnitsevalt tema nägu suudles.

See oli oksele ajav pilt ning nii ruttu, kui ma kööki sain, tormasin ma ka sellest välja.

Näha su elu armastust amelemas su keskkooliaegse vihavaenlasega...Kus ma elasin, mingis tiinekate romantilises draamas?

Oota, hold up. Mu elu armastust? 

Mu elu armastust. 

Ashton... oli mu elu armastus?

Loomulikult ma armastasin teda. Aga nagu sõpra. 

Aga ma ei armastanud teda ju nagu sõpra!! 

Hell no, me polnud enam aastaid lihtsalt sõbrad, me polnud seda võibolla kunagi olnud.

Ja ta polnud mu elu armastus. Mis see üldse tähendama pidi? Et selles elus siin saab olla vaid üks kõige tähtsam armastus?

Minu elu armastus oli sel juhul mu tütar, keda ma kohutavalt igatsesin. Ma polnud teda kuus päeva näinud ja see oli suurim vahe, mis me lahus olime olnud. Ta oli alles neljane ning ma isegi ei mäleta oma elu enne teda. Mu elu oligi mõttetu enne teda.

Kasutasin võimalust kaks kärbest ühe hoobiga maha lüüa - rääkida oma armsa tütrega ning saada mõtted Ashtonilt.

Tõmbasin tagataskust mobiili ning valisin Audrey numbri.

"Hei, Ger," ütles naine mulle telefonitorus, kui kõne vastu võttis.

"Hei, Audrey, kas sa saaksid palun Bethile anda?"

"Jep, kohe, ta tuli just vannist. Kõik on korras?"

"Jaa," lasin välja ohke, "ma tahaks lihtsalt ta häält kuulda."

"Emme?" kuulsin torru paari hetke ja sahina pärast.

"Jaa, tibu, emme on siin," naeratasin automaatselt ta häält kuuldes.

"Ma igatsen sind," teatas ta ja see oli kõik, mis võttis, et mulle pisarad silmi tuua.

"Mina sind ka," hammustasin huulde ning kuulsin köhatust, aga mitte teisel pool liini, vaid minust kolme meetri kauguselt.

"Gerda?"

Vaatasin talle otsa. Sky seisis seal, oodates mu vastust, aga olin tumm. Natukese aja pärast pidin siiski Bethile ütlema, et ma pean lõpetama ja lubasin talle, et helistan talle tagasi nii pea kui saan.