heart like yours [a.irwin]

Kuuekümnes - mida sina siis tahad?;

Lõppu on juba silmaga näha :D Viimased viis peatükki!

<><><><><><><><><><><><>

Sättisin tekki, mille all ma oma keha soojas hoidsin, endale tihedamalt ümber ja proovisin samal ajal mitte oma teed ümber ajada. Piidlesin läbi pimeduse Atlandi ookeani rannikut, mis Ashtoni ja Sky maja verandalt paistis.

Nad elasid uhkes rannamajakeste rajoonis Miamis ja mind pani mõtlema, kuidas Ash on üldse enda elu ja karjääriga nii kaugele jõudnud, et endale midagi sellist lubada.

Verandal kippus minema aina jahedamaks, kuid ma oleks pigem külmunud, kui tagasi sisse läheks. Ausalt öeldes, tundus külmumine päris hea plaan. Mu elu tundus lootusetu.

Tõmbasin oma sõrme ümber tassi avause ja passisin sinna sisse. Kui oleksin väike putukas, oleksin saanud sinna sisse hüpata ja ära uppuda. Uppumissurm oli siiski meeldivam kui alajahtumine.

Aga need pildid kadusid mu peast sama kergelt, kui tulid. Kuidas ma sain üldse enese tapmisest mõelda, kui minu väike ingel, mu elu mõte, ootas mind tagasi Austraalias.

Kuulsin, kuidas veranda uks avanes ja vaatasin selja taha, kus mu silmade ette astus Ashton, käed rinnal risti.

"Tuled sisse?"

Ma ei vastanud ja pöörasin tagasi pilguga mere poole.

Ashton püsis liikumatuna ja avas uuesti suu: "Skylin läks magama."

"Kass läinud seega hiirtel pidu?" küsisin pilkavalt.

"Palun tule sisse, õues on jääkülm."

"Mulle sobib siin, aitäh."

Ashton, nagu näha, selle vastusega ei leppinud ja kõndis mu tooli juurde, võttis tassi mu käest ja asetas selle lauale, et mind sülle võtta, kuid ma ei lasknud sellel nii lihtsalt juhtuda.

Hüppasin ta käte vahelt ära ja jalutasin, tekk ümber, põikpäiselt kiiresti ranna poole, võimalikult kaugele temast.

"Gerda, jumal küll, oota."

"Ei kavatsegi!" karjusin.

Ashton oli jooksusammudega mul kiiresti järel.

"Kas sa seletaksid mulle, mis toimub?"

"Tead, mina tahaks sinult sama teada."

Seisatasime vee ääres ja pidime valjusti rääkima, kuna lained kohisesid mühinal.

Ash vaatas mulle, segaduses pilk näol, otsa, ja ta lühikesed juuksed, millest lokid tuule käes lendlesid, silma minnes.

Ma lükkasin enda krunnist välja tulnud salke kõrva taha, et saaksin talle otsa vaadata. Tema silmadesse vaatades tahtsin rohkem nutma hakata. Liiga valus oli. Türa, miks asjad pidid nii rasked olema?

"Kas sa tõesti tahad oma ülejäänud elu veeta Skyliniga? Ash, kas sa tõesti tahad seda?"

Ash neelatas ja vastas: "Jah, tahan küll."

"See ei kõlanud eriti veenavalt," vastasin ja raputasin pead.

"Mida sina siis tahad?" küsis Ashton.

"Kaugus ei takista mul tahtmast koos sinuga olla."

"Ger..."

"Tahad teada, millest ma olen aru saanud? Ma armusin sinusse vaatamata faktile, et iga osa minus ütles ei."

"Gerda..."

"Ja ma ei kannata seda! Ma ei kannata seda ebaõiglust, mille nimi on elu. Ma olen viimaks vaba, Ash. Ja sina... sina enam mitte. Aga see pole isegi põhjus, miks ma tulin."

Olin nutma hakkanud ja vahtisin maha, hoides silmad liival.

Ashton astus mulle lähemale ja pani käed mu õlavartele.

"Mind ei huvita, miks sa tulid. Mulle on tähtis, et sa oled siin," ütles ta.

"Aga see on oluline asi..."

"Gerda, lihtsalt vaata mulle otsa."

Tõstatasin pilgu ja kui ma vaatasin ta nägu, ta peaaegu märkamatut habet, ta pimeduses pruunidena tunduvaid silmi, ta täidlaseid huuli ja tundes ta käsi enda keha vastas, olin lõksus ja ma ei tahtnudki põgeneda.

Ma lihtsalt surusin enda huuled Ashtoni omade vastu, rannas kõlamas ainult me hingetõmbed ja mässav meri.

Ja ma tundsin üle pika aja, et ma olin viimaks kodus.

<><><><><><><><>

QOTD: Mis on su lemmik eestikeelne Watti raamat?