heart like yours [a.irwin]

Kolmekümne neljas - kaks päeva;

Kas te suudate uskuda, et Heart Like Yoursist on juba pool läbi??? Pluus topeltuuendus! Vajutage selle tähistamiseks seda üksildast vote nuppu :D (or nah ma lihtsalt manipuleerin xd)

<><><><><><><><><><><>

Kaks päeva.

Kaks päeva oli aega, kuni mina ja Tom sõrmused vahetasime. See tähendas ülehomme. Juba ülehomme.

Ma proovisin seda seedida, kuid see oli tõsiselt raske, kui ma samal ajal külalisi vastu pidin võtma. Kas me kiirustasime sellesse kõike? Ma olin üheksateist, mu terve elu oli ees. Samas olin ma enda peale pahane, et ma üldse julgesin kahelda. Mina ja Tom abiellusime. Siit polnud enam taganemist.

Täna jõudis minu ja Tomi pere kohale, pealegi olid majas juba 5sosi poisid ning kõik neli pruutneitsit pluss Kat. Homme pidi tulema veel nelikümmend inimest. Nelikümmend! Nüüd ma hakkasin aru saama, miks kõik pruudid pulmaeelsetel päevadel nii närvis on.

"Tom, ma lähen korra üleskorrusele, mul on paar asja tegemata," ütlesin ning see polnud vale. Mul oli viimane aega pulmatõotus välja mõelda, täna õhtul ega homme selleks kohe kindlasti aega polnud, rääkimata ülehomsest.

"Jaa, pole probleemi, ma saan hakkama," suudles Tom mind põsele, hakkamasaamise all pidades silmas meie pereliikmete vastu võtmist.

Tõttasin trepist üles, enda tuppa, mis oli koridori lõpus ja maja kõige idapoolsemas osas. Lükkasin ukse enda tagant kinni ja toetasin end vastu seda, olles märkamatult hingeldama hakanud.

Kõndisin aeglase tempoga kirjutuslaua juurde ja võtsin istet, vahtides sihitult enda ette. Ma otsisin sahtlist paberit ja pliiatsit, kuid kui need leitud, sain aru, et mul polnud aimugi, mida ma kirjutada võiks. Ma teadsin, mida ma Tomi vastu tundsin, kuid seda sõnadesse panna oli teine asi.

"Gerda?"

Vaatasin selja taha, kus ukse vahelt astus sisse Ashton. "Su vanemad on su õdedega siin. Kas sa ei tulegi neid tervitama?"

"Loomulikult tuleks, aga ma pean tõotuse valmis saama," ütlesin ja tõusin toolist, olles nüüd vastamisi oma parima sõbraga.

"Sul pole see veel valmis?" imestas kutt.

"Ma pole tõesti mahti leidnud," tunnistasin. "Ma ei saa sellega hakkama, Ash. Ma ei ole kunagi oma tunnete väljendamises hea olnud, paberi peal, ma mõtlen."

Ash krimpsutas suud ja võttis minu käest paberi. "Mitte ühtegi sõna?"

"Ma ei oska alustadagi," parastasin ja võtsin Ashi käest lehe, potsatades oma voodile. "Kas sa ei saa mind aidata?"

"Ma ei oska ju, ma ei tea, mis sa öelda tahad talle," ütles Ash ning toetas end vastu tooliselga, kus ma varem istunud olin.

"Lihtsalt mõtle midagi, improviseeri, kõik sobib. Ütle oma sõnadega midagi. Mis sa ise oma tõotusesse kirjutaksid?"

Ash mõtles hetke, surudes oma huuled kokku ja pilk tõsisemaks muutudes.

"Noh, proovi nii," sõnas ta ning lisas: "Kallis sisesta-nimi," mille peale ma muigasin, "Meie armastus ei ole tavalist sorti. Me pole mingist muinasjutust, vaid reaalsest maailmast. Maailmast, mis on meid nii palju kordi lahku tirinud."

"Okei, see on hea," noogutasin ja kirjutasin kuti sõnad paberile, kuulates edasi, mis ta rääkis.

"Me oleme nii palju kordi pidanud üksteisele hüvasti ütlema, kuid igakord leiame me kuidagi tee tagasi üksteise juurde. Me oleks nagu kaks magnetit, kes lihtsalt paratamatult lõpuks ikka kokku saavad. Ja see kõik on nii hirmutav. Võibolla sellepärast, et sa tähendad mulle rohkem kui ükski teine inimene. Sa oled kõik millest ma mõtlen, kõik mis ma vajan ja kõik mis ma tahan."

Tõstatasin pilgu, kui olin Ashi jutu kirjutatud saadud ning nägin ta silmi, mis mind nii siiralt piidlesid. Kui ta jätkas, vaatasin uuesti paberile ja mõtlesin, miks ta nii nukker tundus.

"Ma ei planeerinud sinusse armumist ja ma kahtlen, kas sinagi seda tegid, kuid see hetk, kui me kohtusime, oli selge, et kumbki meist ei saanud kontrollida, mis juhtuma hakkas. Jah, sinuga kohtumine oli saatus ja sõbraks saamine valik, aga sinusse armumine oli väljaspool mu kontrolli."

Vaatasin uuesti üles, kui Ashton viimase lause ütles.

"Mis ma tahan öelda, on see, et armastus ei peagi olema lihtne, see peab olema seda väärt."

Ja tol hetkel ma ei saanud aru, kas ta ütles seda minu tõotuse jaoks või mõtles ta selle all hoopis midagi muud.

<><><><><><><><><><>

can i cry pls

aga jah, ma unustasin eelmise osa lõppu küsimuse jätta :D siit see eest väga hea küsimus-

Mis te arvate, kas Ashton ja Gerda peaksid koos olema? Või peaksid nad siiski parimateks sõprateks jääma?