heart like yours [a.irwin]

Neljas - sa oled mu parim sõber;

"Mia, Stacy, palun püsige paigal," ütlesin ma oma väikestele õdedele, kes pidid just sellel hetkel kõige energilisemad olema, kui oli vaja vaikust ja rahu.

"Siin on nii igav, ma ei viitsi selle vananaise juttu kuulata," ütles neist väiksem, Stacy, kes oli hiljuti saanud kuueseks.

"Jaa, kaua ta patrab?" nõustus Mia, kes oli Stacyst kolm aastat vanem.

"Tüdrukud, see on Gerda direktor, nii ei ole ilus rääkida; olge tasa nüüd," avas mu ema viimaks suu ja lasin kergendusest välja ühe ohke, et mu ema viimaks ohjad enda kätte haaras.

Kiikasin selja taha. Ash, kes oli minust paar rida tagapool lehvitas mulle ning naeratas laialt. Ta nägi nii korralik oma lõpetamisrüüs välja, mis oli vaheldus mustadele teksadele ja bändisärkidele, kuigi ta näeks ükskõik milles hea välja, see oli siiski Ash, my little cupcake. Saatsin talle naeratuse vastu ja keerasin tagasi näo lava poole.

Direktor lõpetas just enda kõne ja eneselegi ootamatult olin ma juba plaksutamas, liitudes teistega, kes siin aktusel istusid ja ilmselt erinevalt minust direktori kõne kuulasid.

Siis pidasid oma kõned veel mõned eriti agarad tuupurid, kellele ma erilist tähelepanu ei pööranud, ja rugbi-meeskonna kapten, kes oli juba vaadatav, arvestades ta keha ja muskleid, aga mitte just kõige teravam pliiats karbis. Küll mõnel võis ikka jama suust välja kukkuda.

Ja siis saigi aktus lõpu. See oligi peaaegu keskkooli lõpp. Finito. Pärast neid kõiki aastaid, sai see pikk ja üpris piinarikas teekond läbi. Tegelikult pidin tunnistama, et kool oli saanud armsaks. Arvestades, kui palju me seal aega veetsime, see oli nagu teine kodu. Ja nüüd oligi kõik läbi.

Kui mitte arvestada lõpupidu, millest enamus ajast olen ma ilmselt nii purjus, et ei mäleta hommikul tuhkagi.

Pärast teklite õhkuviskamist ja mõne eriliselt emotsionaalse õpilase esimesi pisaraid, jätsin hüvasti mõne tuttavaga, kellega ilmselt enam tulevikus ei kohtunud, aga siiski, never say never.

"Gerda!" jooksis Audrey minu poole, kui inimesed olid juba hajunenud ning meil lõpuks aega oli, et üksteist korralikult õnnitleda.

"Ma ei tea, kas see mis ma kohe ütlen, viib mind põrgusse, aga lõpuks ometi saab selle kuradi kohaga kõik," naeris Audrey ja ma nügisin ta õlga.

"Mis nüüd edasi?" küsisin siis, kui naermine vaiksemaks jäi ja meile jõudis tõsiselt kohale, et kool oligi läbi saanud.

"Ma ei tea, Gerda. Ma tõsiselt ei tea," ohkas tüdruk. "Ma tahaks jääda Sydneysse ülikooli, aga ma tahan maailma avastada. Ma olen noor, mul ei ole kohustusi, miski ei peata mind. Peale sinu, loomulikult."

Ma ei olnud enne kurb, aga nüüd tundsin, kuidas pisarad mu silmadesse tekkisid.

"Ma ei taha jätta hüvasti," ütlesin hädavaevu, nutt kurgus mind segades.

Audrey oli samuti nutma hakanud, ja purkas naerma läbi pisarate.

"Ah, totu, ega ma ju kohe ei lähe. Ma pole isegi kindel, mida ma oma eluga peale hakkan."

"Aga Cameron?"

"Me otsustasime tegelt eile, et meie suhe on lõpule määratud. Ta tahab üldse Ameerikasse kolida ja mul on muud mõtted peas, kaugsuhe oleks mõtetu olnud."

Noogutasin arusaadavalt ja ma kallistasin Audreyt nii kõvasti, kui võimalik oli, enne kui ma pidin naasma tagasi oma pere juurde.

"Kas me nüüd võime koju minna, emme? Palun," lunis Stacy, juba kergelt kõikudes, uni üle võttes.

"Kohe lähme, soovige oma suurele õele õnne, tüdrukud," käskis ema ja kallistas mind, lisades, et ta on mu üle väga uhke.

Isa võttis Stacy sülle ja pisike pani pea ta õlale, silmad kinni pomisedes: "Palju õnne, Gerda. Sa oled väga tubli."

Mia soovis sama, vahepeal haigutades. Oli see aktus siis tõesti nii kurnav? Nad ei pidanudki isegi midagi tegema, ainult poolteist tundi ühe koha peal istuma.

Mu isa saatis mulle rõõmsa pilgu. "Ma olen su üle õnnelik, kallis."

"Aitäh, isa," kallistasin teda. Mu isa jättis ühe käe minu ümber, teises hoides Stacyt. Mia võttis ema käest kinni ja nii me kõndisime auto poole.

"Gerda!" kuulsin kellegi hõiget. Vaatasin selja taha, nähes lähenevat Ashtonit. Ta jooksis mind kallistama. Tõttasin talle vastu ning põimisin käed ümber ta kaela.

"Saigi läbi," sosistas ta mulle kõrva, kuid kallistusest mitte vähematki sentimeetrit eemaldudes.

"Ash, see on alles algus," naeratasin talle ja surusin ta põsele musi vastu ta pehmet nahka, tema märkamatu habe õrnalt mu suud kriipides. 

Ta aroom tekitas mulle kodutunde. Just see oligi mu kodu, Ashi käte vahel, ja ma ei suutnud ära oodata meie järgnevaid aastaid koos ülikoolis.

Mu pere hõikas mulle, et nad lähevad autosse, mille peale pakkus Ash, et ta võib mind ise ära visata ja nad ei pidanud mind ootama.

Meie lähedus katkes, kui Ash hakkas taskust midagi otsima. "Mul on sulle midagi. Ma tahtsin sulle selle ammu anda, aga ma ei oskagi öelda põhjust, miks ma seda ei teinud." Ash jätkas: "Mäletad, kui me olime kaheksased ja käisime pargis mängimas, too päev, kui sa seal oma vanaema sõrmuse ära kaotasid?"

"Jaa, mäletan küll," tuletasin seda ammust päeva meelde.

"Ma lihtsalt... Su ema käskis sul koju minna ja me ei jõudnudki seda sõrmust üles otsida. Ja... Ma läksin õhtul sinna tagasi ja otsisin tunnike seda. Lõpuks leidsingi selle ühest veelombist."

Ma ei suutnud seda uskuda. Ashil oli see sõrmus, mille ma juba ammu unustanud olin, kümme aastat enda käes olnud?

"Miks sa selle alles nüüd annad?"

"Palun ära ole pahane. Ma lihtsalt kartsin - ma ei tea tegelikult täpselt mida; me olime just parimateks sõpradeks saamas ja mul ei olnud eriti sõpru. Kõik arvasid, et ma olen natuke veidrik. Kartsin, et sa ei tahtnud minuga enam pärast mingit aega suhelda, kui sul minust kõrini saab. See oli mulle nagu, mälestuseks. Et kui me oleks lõpetanud suhtlemise, oleks see mulle meenutanud seda ühte sõpra, kes minust hoolis."

Ashtoni hääl oli nõrk. Astusin talle sammu lähemale ja lükkasin pöidlaga pisara, mis ta põsele oli tekkinud.

"Kuuled mind, Ashton? Sa oled mu parim sõber. Sa ei pea minu ees piinlikust tundma. Miks sa üldse mõtlesid nii? Ma ei oleks sinuga eluilmaski suhtlemist lõpetanud. Ash, sa oled mulle kõige olulisem inimene siin maamunal."

Ash naeratas ja võttis mu käe enda suurde. "Kas tohib?" küsis ta ning noogutasin.

Ta lükkas mu vanaema sõrmuse mulle neljandasse sõrme ning vaatas mulle otsa, nina kaudu õhku puhudes ja muiates.

Tõstatasin pea ja mu silmad kohtusid tema omadega.

Miski minus kujutas ette, kuidas ta seda uuesti teeks, ainult järgmine kord jumala silme all ja sajade inimeste ees. 

<><><><><>

Okei sitt osa ja lõpp ei tulnud ilmselt nii hea, kui ma tahtnud oleks, aga ma polegi hea kirjutaja seega lol

Uus osa tuleb ma ei tea millal :D
See nädal kindlasti mitte, kahtlen, kas jõuan järgmisel. Palun olge kannatlikud, suvel tuleb tihedamini :)