heart like yours [a.irwin]

Viiekümne kaheksas - selline asi oli silmast silma rääkimiseks

Ja see osa on pühendatud teile, mu armsad lugejad, kuna HLYl täitus 4000 tähekest!!! :)

<><><><><><><><>

"Oled sa kindel, et te saate hakkama?" küsisin Audreylt, kes minu sülest kastid Bethi asjadega võttis.

"Loomulikult on, Ger, me saame hakkama. Me oleme siiski ta ristivanemad."

"Kui midagi on, siis ära isegi mõtle mulle mitte helistada. Ma tulen kohe..."

"Ei, sa ei tule! Sa ajad oma asjad korda ning Beth saab väga hästi hakkama. Ma luban. Ta saab varsti viieseks, ta pole enam imik."

"Ma armastan teid!" ütlesin piisavalt kõvasti, et ka Luke, Darcy ja Beth seda kuuleks, ning lisasin Bethile: "Emme läheb nüüd!"

"Kiirusta, lennuk läheb pooleteist tunni pärast!" turgutas mind Audrey tagant ning noogutasin talle tänulikult, lükates nende maja ukse kinni ja korra seisatades, et hinge tõmmata.

Kuulsin, kuidas Audrey läbi ukse ütles: "Darcy, ei pane oma ninakolle Bethi kleidi peale!"

Muiates, kiirustasin takso peale, mis mind maja ees ootamas oli, ning viskasin oma koti sisse, ise samuti autosse sisenedes.

Kui te aru pole saanud, siis paar päeva tagasi sain ma teada, et Bethi isa ei olnud mitte Tom, vaid Ash. Ja selline asi ei olnud telefonijutuks, vaid silm-silma rääkimiseks.

Ma olin kiirustamas lennule Ameerikasse, kus Ashton hetkel oli. Pidin talle rääkima, kes Bethi isa tegelikult oli.

Neil oli paarikuune paus, enne, kui nad uuesti tööle hakkama pidid ning Ash veetis seda aega USAs, kus tema ja Skylin maja olid soetanud. Ash ei kolinud Ameerikasse, neil oli Austraalias ka maja, kus nad vaheldumisi käisid. Lisaks korter Pariisis ja maamõis Itaalias... Igatahes, aitab nende kinnisvarast ja ma viin teid viimaste päevadega kurssi.

Testid kinnitasid, et Ashton oli tõepoolest Bethi siia ilma toomisel abistanud.

Tom, kes oma eralennukiga kiiresti kohale jõudis (mida ta lubada sai, kuna ta oli staaride eratreener pluss homo, seega teda fännati veel enam), oli algul loomulikult šokeeritud, kuid sai aru. Ta oli ausalt öeldes ammu aimanud, et ma teda Ashiga petsin ning ütles, et ehk ongi parem, et ta Bethi isa pole, kuna nad näevad põhimõtteliselt ainult kord aastas, jõulude ajal, kui Tom Austraalias käib.

Siiski oli ta seda rolli täitnud neli aastat ja tahtis ikkagi Bethi ellu jääda, onu Tomina. Ja seda ma lubasin. Ometi, et Tom polnud Bethi bioloogiline vanem, oli ta siiski talle keegi ja ma ei kavatsenud nende sidet lõhkuda.

Seega, kui Beth haiglast välja sai, viisin ma ta kohe Audrey ja Luke'i juurde, et minna lennujaama ja sõita Ashtoni juurde. Oli viimane aeg rääkida talle seda, mida ta oleks pidanud juba ammu teadma.

<><><><><><><><>

Hei :)

Mul tuli mõte rääkida kompleksidest, või üleüldistest muredest ja probleemidest, mis meie igapäevaelu või vahel lausa ootamatuna segada võivad ja omakorda uusi negatiivseid tagajärgi toovad.

Ma mõtlesin, et kui igaüks võtab kokku julguse jätta kommentaaridesse need asjad, mis talle sitta enesetunnet tekitavad, võib enesetunne paremaks minna, kui me leiame, et meil võivad tihtilugu samad probleemid olla, mis teistel :)  Et me saame aru, et me pole üksi.

Minul torkas pähe kaks asja, mis tavaliselt mu tuju ära rikuvad.

Esimene neist, on päris täpselt ära seletatud pildi peal, mille ma siia osa juurde lisasin. Mul on umbes kord kuus kind of "paanikaattakid" (mõni kord kerged, mõni kord hullemad), mis tulenevad tavaliselt sellest, kui mul on ülekoormus - liiga palju tööd, liiga palju tülisid, liiga sitt päev - ühesõnaga liiga palju muresid.

Ja siis ma nutan paaniliselt umbes tund aega ja mitte kuidagi ei suuda lõpetada, proovides teha meeleheitlikult ükskõik mida, et see hoog lõppeks, näiteks teen endale haiget, või näiteks panen silmad kinni ja olen külili põrandal või nagu näiteks ükskord, lõikasin ma lambist oma juukseid. Mitte isegi ühtlaselt. Ja ma ei julgenud algul kellelegi öelda, mis nendega juhtus, kuidas mu juuksed selliseks said, ja siiani, on paljud, kellele ma pole julgenud sellest rääkida.

Aga teile ma julgen.

Teine kompleks, mis mul on, on see, kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, tekkib mul hirm, et see kaob kohe ja mul tuju vajub laest nulli. Ja ma vihkan seda. Ma vihkan seda pessimisti endas. Ma tahan endale öelda, et mõned head asjad võivad püsida, kuid kas ma kuulan ennast? Ei.

Igatahes, ma loodan, et te tunnete nüüd täielikku julgust jagada midagi personaalset, kuid samas midagi, mis võib olla meil kõigil.