heart like yours [a.irwin]

Kahekümne teine - see on vist kõige läilam asi, mis sa mulle öelnud oled;

*sureb*

MIDA KURADIT LIHTSALT TEID ON JUBA NII PALJU, ÜHEL OSAL OLI 50 VOTE JA MA SAIN 200 FOLLOWERI TÄIS

Lol sorries ühtegi uut osa ei tule nüüd, kuna ma surnud

jk

<><><><><><><><><><><><>

"Pass on ikka kaasas?" küsis Jean, tormates närviliselt mulle järgi.

"Jaa, ja raha ja muud dokumendid ja pilet on ka kõik olemas!" kordasin üle. Jean oli rohkem närvis, kui mina.

Kätte oli jõudnud aprillikuu ja aeg oli sõita Inglismaale, et peale nelja kuud Ashtoniga uuesti kohtuda. Ees oli ootamas pikk lennusõit ümberistumisega, sest Austraaliast Inglismaale otselennukit ei läinud.

"Vaata, et Singapuris sa ikka oma asju valvad, ma olen kuulnud, et seal on vähe vargaid, kuid kunagi ei tohi liiga kindel olla."

"Oled kuulnud või tegid põhjaliku kodutööd?"

Seisatasime turvakontrolli ees, kus me Jeaniga hüvasti pidime jätma.

"Me pole vist nii kaua isegi lahus olnud," tõdes neiu, vaadates mind silmadega, kus võis leida nii ärevust kui kurbust.

"Nädal aega?" muigasin, "vist jah."

"Ma hakkan sind igatsema. Ma tean, et ma olen vahel väljakannatamatu, aga ma olen tõesti tänulik, et sa mind nii kaua oled talunud. Ma olen tänulik, et sina mu korterikaaslaseks sattusid, Gerda, ja õnnelik, et mul sinusugune sõber on," kõneles Jean ja pani käed ümber minu.

"See on vist kõige läilam asi, mis sa mulle öelnud oled," naersin ning kallistasin tüdrukut tagasi.

Jean proovis oma pisarat märkamatuks jätta, kuid see ei õnnestunud.

"Mine nüüd, sa jääd muidu lennukile hiljaks," sõnas ta, kergelt nuuksatades. Noogutades, lehvitasin Jeanile ja suundusin turvakontrollist edasi.

Minu õnneks ma piiksuma ei hakanud, seega sain hõlpsalt turvakontrollist edasi. Ainuke asi, mis mind nüüd Ashtonist lahutas, oli kakskümmend kolm tundi lennusõitu.

***

Haigutasin, kui lõpuks oma kohvri lindilt kätte sain ning lonkisin väsinult läbi uste, jõudes nüüd ootesaali. Seal oli üks eriti mugav ja vaba diivan, kuhu ma heameelega oleks pikali heitnud, kuid ma ei saanud seda teha. Ooteärevus Ashtoniga taaskohtumise pärast oli liiga suur.

Seega, jalutasin õrnalt kõikudes edasi, otsides silmadega lokipealist tobu, keda ma neli kuud igatsenud olin.

Pärast mitut minutit teda rahvarohkes aatriumis otsides, sain aru, et teda ei olnud siin. See-eest püüdis mu silmi vanemas eas habemega härra, kes uhkesse ülikonda oli riietatud. Ja silmipüüdev polnud ta oma riietuse pärast, vaid selletõttu, et ta hoidis käes silti, kuhu oli trükitud minu nimi.

Jalutasin kõhklevalt tema poole, kaheldes, kas ma ikka õige inimese juurde suundun. Ehk oli siin keegi teine Gerda Thompson? Võimalus on olematu, kuid ehk...

"Preili Thompson?" avas härra suu ning noogutasin õrnalt, kuid märgatavalt.

"Ashton ei saanud tulla. Kuid temalt on see kiri," ulatas ta mulle lipiku. "Palun, tulge minuga, ma sõidutan teid kohale."

Kuna ta teadis, kes on Ashton, ei kahelnudki ma temaga kaasa minna. Muidu oleksin ehk mõelnud enne, kui ma võõra mehe auto peale lähen.

Ashtoni poolt saadetud väikses kirjas olid sõnad:

Loodan, et need sulle meeldivad :)

Ma proovisin välja mõelda, mida ta selle all silmas pidas, kuid uhkesse mustasse autosse tagaistemele istudes, millega mina ja mu sildihoidjast sohver sõitma hakkasime, leidsin oma kõrvaltistmelt buketti tosinaid valgeid roose. Võtsin need ettevaatlikult kätte, tahtmata torgata saada ning matsin oma näo nende lõhnavatesse õitesse.

Seda oligi Ash silmas pidanud? Naeratasin endamisi. See kakskümmend kolm tundi sõitu oli ennast ära tasunud.

Ma arvasin, kuulates raadiost tulevat laulu, Crazy by Gnarls Barkley, et see oli lihtsalt meeldiv kokkusattumus, et üks mu lemmiklauludest autosõidu ajal mängima hakkas, kuid kui järgmisena tuli Aretha Franklini I Say A Little Prayer, olin kindel, et see ei saanud olla juhus.

Seega peale selle, et Ashton oli mulle järele saatnud uhke autoga sohvri ja kinkinud mulle tosin roose, tegi ta nii, et autos mängiks mu lemmiklaulud?

Hakkasin vaikselt kahtlustama, et ehk olin ma lihtsalt kurnavast lennusõidust väsinud ja nägin und, kuid end näpistades, olin ikka üleval.

"Saabume sihtkohta kahe minuti pärast, preili," kuulsin autojuhti ütlemas. Noogutasin, kuid asjatult, kuna mees poleks seda nii või naa näinud.

Aeg möödus kiirelt, sest järgmine hetk jäi autojuht juba pidama ning lahkus sõidukist, ainult, et mulle härrasmehelikult ukse avada.

Teda viisakalt tänades, väljusin masinast ja ootasin enda ees mõnda hotelli, kuid olin sattunud hoopis mingi söögikoha ette.

Selleks ajaks, kui ma mõikasin suu lahti teha, oli mu sohver juba autoga minema sõitnud. Mulle meenus, et mu kohvrid olid ikka veel ta auto peal, palvetasin, et ma need ikkagi kuidagi hiljem kätte saaks. Ehk oli Ash tal need majutuskohta käskinud viia?

Igatahes, pidin end nüüd kokku võtma ja kohvikusse sisenema, lootes, et Ash seal on. Milleks muidu mind siia maha jäeti?

Jalutasin kahtleval sammul maja poole ning vajutasin ukselinki. See avanes, kuid sisse astudes oli see täiesti rahvatühi.

Sekundi vältel hüppasid kõikvõimalike kohtade tagant välja inimesed, keda ma elus esimest korda nägin ja karjusid segamini kooris 'TERE TULEMAST!' Samas tundsin ära Ashtoni, teised poisid ja mis kõige tähtsam - One freakin' Directioni.

"Ashton Fletcher Irwin!" sõnasin, nagu ma alati šokeeritus olekus tegin, käed suu ette pannes, kui kutt minu poole tõttas.

"Sa oled lõpuks ometi siin," lausus ta, näol siiras ja lai naeratus ja mässis käed ümber minu. Kallistasin teda vastu ja enne, kui ma isegi suu lahti sain teha, tulid Mikey, Luke ja Calum kõik meie kallistusega liituma ning nende grupikalli keskel oleksin peaaegu ära lämbunud.

"Me igatsesime su sarkastilist näolappi," muigas Calum, mille peale ma turtsatasin.

"Oleme ausad, te armastate mu sarkasmi."

<><><><><><><><><>

Nata tõsisem jutt, palun lugeda!

Ma olen alati olnud üpris chill, kui juhtub, et kellegi raamatute ideed on sarnased ja olukorrad klišeelikud, aga ma pean lihtsalt märkima, et ma näen palju vaeva, kui ma oma juttu kirjutan. Ma ei ole tavaliselt nii julge, et ma enda eest seisaks, aga ma tunnen, et ma pean seda tegema.

Enamus teist ei tea, et ma kirjutasin oma proloogi vähemalt kümme korda, kuni see minu jaoks täiuslik tundus. Ma viimistlesin selle jutu ploti tunde. Mu parimad sõbrannad teavad, kui raske on mul tihtilugu enda osadega rahule jääda. Ja ma ei suuda hetkel jääda rahulikuks.

Tüdrukute-poiste sõprusest kirjutavad väga paljud, ma ei väidagi, et see minu originaalne idee on, aga palun, paluuuun, kui te tahate kirjutada oma juttu, ärge kasutage täpselt samu väljendeid, väga sarnast ploti ja pealkirja, mis on minu proloogis/terves jutus.

Ilmselt see kirjanik, kelle tõttu ma seda juttu siin kirjutan, loeb seda, ja ma tahan öelda, et ma ei vihka sind, vihkamine polegi üldse minu teema, aga palun, muuda need kohad ära, ma oleks väga õnnelik ja mu austus sinu vastu püsiks.

Muidu võiks ma lihtsalt ju oma jutu ära kustutada, kui seda kõik teised kopeerima hakkavad?