heart like yours [a.irwin]

Kahekümne viies - ma igatsen enda normaalset elu;

"Gerda?" kuulsin Ashtoni unist häält, mis tuli voodist.

"Mis sa teed?" küsis ta, kui nägi mind mu kohvrit avamas ja asju sinna sisse toppimas.

"Kuidas sulle tundub?" kergitasin kulmu, aga vältides ta pilku, kuna olin liiga hirmul. Kartsin, et isu talle kõrvakiilu anda tuleb jälle tagasi.

"Ma tean, et me tegime mõlemad vigu, mul ei tulnud undki eile öösel, kuna ma ei salli, kui me tülis oleme. Aga sa ei pea sellepärast Michaeli tuppa kolima, me..."

"Ma ei koligi Michaeli tuppa, Ashton. Ma lähen tagasi koju," laususin kõhklemata.

"Ei, oota, Gerda, mida?" jooksis noormehe juhe kokku ja ta ronis voodist välja. "Miks sa koju lähed?" Ta tuli minu juurde, kui ma parasjagu kohvri luku kinni hakkasin tõmbama ja pani enda käe minu oma peale mu peatamiseks.

"Sest ma ei suuda enam, Ashton! Ma tunnen, et see kõik lämmatab siin mind ja ma igatsen enda normaalset elu," ütlesin ja vaatasin üles, samal hetkel, kui Ash enda käe ära tõmbas.

"Elu, millest mina enam osa ei ole?"

"Vastupidi, ma ei ole osa enam sinu elust."

Ash hoidis suud lukus. Ta nägu väljendas, kui väga mu sõnad olid talle haiget teinud ja ta istus voodijalutsile. Ma tõusin püsti ja tõmbasin kohvri käepideme välja.

Tuba oli tasa, ainult mu samme ja kohvrirataste liikumist oli kuulda.

Ukse juures jäin seisma, vaatasin noormeest voodil ja sõnasin: "Hüvasti, Ashton."

Ta vaatas üles ning ma proovisin tema nägu oma silmadega kuidagi mällu salvestada, sest teadsin, et see võis olla viimane kord väga pika aja jooksul, kui ma tema nägu nägin.

***

"Kurat küll," ei eristanud ma läbi oma märgade silmade võtmekimbust korteri võtit ning molutasin oma üürika ukse taga.

Lõpuks sain aga ukse lahti, ainult, et kellegiga sisse astudes kokku põrgata.

"Mida kuradit?" karjusin, nii, et terve maja ilmselt kuulis.

"Rahu! Rahu!" pani enda kaitseks võõras käed ette, kui ma teda tõrjuda proovisin.

"Hei, lõpeta löömine ja lase mul seletada!" ütles ta.

"Miks sa minu korteris viibid? Kurat, ma helistan politseisse," ärritusin ning alles siis sain esimest korda normaalset minu korteris viibivat isikut vaadata. Minu imestuseks oli selleks tüdruk. Ta tumedad juuksed, mis olid õlgadeni lõigatud, olid lainelised ja ta silmad olid tumepruunid. Huuled, mis olid tal kärtspunaseks värvitud, olid peaaegu pimestavad. Raputasin pead, kui mulle meenus, et olin hetkel röövlit kinni püüdmas, mitte kellegi välimust imetlemas.

"Sinu korteris? Rohkem nagu meie."

"Mida?" ei mõiganud ma.

"Ma olen su uus korterikaaslane, Stella. Meeldiv sinuga tutvuda," ulatas ta mulle käe. Kui kallaletungimist saab meeldivaks pidada.

Vaatasin teda vabandava pilguga ja raputasin ta kätt.

"Mulle öeldi, et mul ei tule see aasta korterikaaslast."

"Ega ma ei pidanudki tulema. Mul oli teine tuba määratud, viiendal korrusel, aga seal oli kraanileke ja põrand uputas ja blablabla. Igatahes, ma ei saanudki su nime."

"Ah jaa, vabandust, mina olen Gerda. Meeldiv sinugagi tutvuda."

***

Pärast maharahunemist ja tassikest teed, sain teada, et Stella, kes oli minust vaid aasta noorem, tuli ülikooli loomaarstiks õppima ja ta jagas minuga sarnast huvi meditsiini vastu. See polnud isegi huvi, vaid kirg.

Olin eneselegi märkamatult maha rahunenud. Öelda, et ma olin minu ja Ashtoni tüli tõttu morjendatud, oli veel vähe. Siiski, kui ma sain kellegagi aega veeta ja oma mõtteid viimasest paarist päevast eemal hoida, läks tuju kohe paremaks.

Stella telefon tegi aga häält, andes teada, et talle tuli sõnum ja meie vestlus katkes.

Ta vaatas oma mobiili ekraani ja avas suu: "Anna andeks, ma pean minema. Ma saan oma sõbrannaga ühes baaris kokku. Tahad äkki liituda?"

"Täna mitte, aitäh kutsumast, aga lõbutsege!" sõnasin ja saatsin neiule naeratuse.

"Näeme siis," ütles Stella, muiates lisades: "Või noh, me hakkame üksteist väga palju nägema." Sellega tõttas ta elutoast minema ja otse esiku poole.

Jäin üksi diivanile istuma ja asetasin teetassi lauale. Tundsin, kuidas väsimus mu keha üle võttis. Terve päev lennukiga sõitmist ja kõik see draama oli füüsiliselt kurnav.

Heitsin end sinna samasse pikali, endale öeldes, et lihtsalt lõõgastun veidi, kuid juba paari hetke pärast olin sügavas unes.

<><><><><><><>

Väga-väga lühike osa, aga uus tegelane, woop! Kuidas ta esmapilgul tundub? Stella castiks on vaimustav Shelley Hennig <3