Terekest! :)
Enne peatükki, väike jutukene.
Nagu teilgi, hakkas ka minul kooliaasta, mille kõrvalt on:
1) kohutavalt vähe aega
2) vähem motivatsiooni kirjutamiseks
seega ma palun, paluuun, olge minuga kannatlikud.
Ma luban teile, et ma ei jäta HLYd pooleli, aga samas ei oska ma ka öelda, kui tihti ma updateda saan. Võib juhtuda nii, et nädalas kaks korda ja võib isegi olla, et kuus kaks korda, kui sedagi. Ma ei näe tulevikku ette.
Aga seniks - uue osa juurde!!!
<><><><><><><>
"Tere tulemast minu tagasihoidikusse koju," naeratas Ashton laialt mulle ja Bethile, kes mu süles oli.
"Siin on kena," naeratasin ma Ashtonile. Olin esimest korda tema majas, mille ta paar kuud tagasi soetanud oli.
"Liiga suur mu jaoks, ausalt öeldes," tõdes Ash ning viskas jalanõud jalast ja pani jaki nagisse. Tegin sama endaga ning Bethiga.
"Sellele oleksid vist pidanud enne mõtlema, kui miljonid lauale ladusid," muigasin ning kõndisime Bethiga Ashi järel, kes meile hiiglaslikus majas tuuri tegi. Kes oleks paar aastat tagasi osanud öelda, et Ashton endale sellist kohta lubas?
"Siin on...stiilne," oskasin öelda. "Aga see ei tundu..."
"Kodune? Mu sisekujundaja ei saa sellest sõnast vist eriti aru."
"Asi pole üldse koha välimuses, vaid tundes, mis sul siin viibides on, inimestes, kellega sa seda kohta jagad."
"Ashton, ma olen kodus!"
Ma vaatasin, kulm kipras, esiku poole, kust hääl tuli. Perfektne ajastus.
"Sky? Mida sa siin teed?" küsis Ash, kes tundus sama palju segaduses olevat, kui mina.
"See on mu poiss-sõbra kodu, miks ma siia tulla ei või?"
"Ei, ma mõtlen, mida sa Austraalias teed?"
"Mul hakkas Floridas igav ja ma sain Syndeys ühe tööotsa, seega ma mõtlesin, et oleks perfektne võimalus tulla oma mõmmibeebit vaatama tulla," ütles Skylin ning mul oli nii suur vajadus teda otse näkku lüüa.
Mida kuradit? Kas see tegelikult ka siin oli reaalne? Just, kui minu ja Ashi vahel hakkas taas normaalsuse poole minema, pidi mu suurim keskkooliaegne vihavaenlane uksest sisse kõndima.
Ta jalutas Ashi juurde ja pani enda peenikesed käed ümber Ashtoni.
"Sa ei tutvustagi mulle oma sõbrakesi siin," ütles Sky, võltsi kurba nägu tehes.
"Gerda, sinu klassiõde, mäletad?" kergitasin kulmu.
"Ahjaa, Gerda Thompson, andesta mu lühikesele mälule." Kas tal oli üldse mälu või üks suur must auk?
"Gerda Pettyfer nüüd, tegelikult."
"Pettyfer, nagu Tom Pettyfer? Sina ja Tom?" Tundus, nagu ta oleks mu üle veidike irvitanud.
"Jah, meil saab varsti kaks aastat täis."
"Ja tema," kükitas neidis Bethi juurde, "on teie tütar?"
"Bethany, jah. Tegelikult, on Bethil ja minul aeg minna."
"Ger, te ei pea..."
"Vahet ei ole, Ash, pole hullu. Tom ootabki meid ilmselt koju." Kuigi see oli vale, teda polnud kodus. "Räägime enne, kui sa tuurile sõidad." Sellega võtsin Bethi sülle ja tõttasin, need kaks selja taha jättes, Ashtoni uhkest majast välja.
Sulgedes välisukse enda selja taga, toetasin vastu seda ja hoidsin nuttu kurgus kinni.
"Lähme koju, tibu."
<><><><><><><>
Lühike osa, kuid vähemalt midagi, eks :) Ja andke andeks, et ma poolteist nädalat uut osa üles ei pannud.