"Ma ei ole selleks valmis," ütlesin Jeanile, kes mulle metroojaama vastu oli tulnud ning nüüd mind Audrey ja Luke'i pulmapaika sõidutas.
"Sa ei saa keskenduda praegu endale ja Ashtonile, su parim sõbranna abiellub homme ja sa pead olema talle toeks!"
"Vau, Jeanie," vaatasin talle otsa ja hakkasin peaaegu naerma. "Sa pole kunagi Audreyle viidanud kui minu parimale sõbrannale. Armukadedus hakkab otsa lõppema?"
Jean lihtsalt raputas pead ja lasi välja naeruturtsatuse.
"Kas sa teadsid, et Calum pidi Kati oma kaaslaseks tooma?"
"Kas sa räägid tõsiselt? Cal ja Kat? Ma arvasin, et nende vahel oli vaid ühekordne süütu flirt," jäin imestunult sōpra vaatama.
"Poiste managment ei lubanud alguses asja päevavalgele tuua, aga nüüd on Kat stilistina aina kuulsam ja nad arvasid, et oleks hea aeg paarina välja tulla."
"Oh, Jean," tundsin sõbrale kaasa, "mul on kahju."
"Minul ka." Tundus, et ta tahtis uuesti suud avades midagi öelda, aga siis jõudsime kohale ja juba jooksis hüperaktiivne Audrey meie auto juurde.
"Ger!" rõōmustas ta, ukse mulle lahti tehes ja kui autost välja sain, tõmbas ta mind enda tugevasse kallistusse, mis meenutas rohkem nagu keskaegset piinakambrit. Tõesti. Sel tüdrukul olid tugevad käelihased.
"Kas sa saad aru, et juba homme olen ma Audrey Lee Hemmings?"
"Audrey, päriselt? Me oleme olnud seitseteist aastat sõbrad ja sa pole mulle kunagi öelnud, et sul on keskmine nimi?"
"Kas sa tegelt ka keskendud hetkel sellele? Meil on veel nii palju teha!"
<><><><><><><><><><>
Jalutasin silmirabavasse söögisaali, kus pidi paari minuti pärast algama prooviõhtusöök.
Kõndisin tühjas saalis, silmitsedes nimesiltide paigutust. Igas lauas istus kuus inimest ning mina olin ühes koos Jeani, Calumi ja Kati ning Stella ja Mirandaga. Alguses tundus mulle veider, et miks oli Audrey Stella kutsunud, kuna ta vaevu tundis teda, aga siis mõikasin, et ta oli kutsunud Miranda, meie vana klassiõe ja Stella oli tal lihtsalt kaaslane.
Rääkides Stellast ja Mirandast, ka nemad olid vahepeal leivad ühte kappi pannud, kolm kuud tagasi. Tõeline pulmaboom oli käimas.
Jalutasin mööda ka teisest lauast, kus istusid Luke vanemad, vennad, Mike ja ... Ashton.
Hundist rääkides, polnud pealtnäha tühi saal sugugi tühi.
"Terekest," ütles Ash, toon tõsine ja täis võltsenesekindlust.
"Tere, ma igatsen sind päris hirmsalt," ütlesin ma, kuid ainult mõttes.
Olin lihtsalt tasa ja istusin mulle määratud kohale, mitte julgedes vaadata noormeest, kes käed taskus sirge seljaga keset ruumi seisis ja mind piidles.
Ta oli muutunud. Ta juuksed olid pikemaks kasvanud, ta keha oli veelgi tugevamaks muutunud ja tal oli isegi märgatav habe.
"Sa tead, et me peame järgmised kaks päeva koos lähestikku olles veetma. Sa ei saa mind igavesti vältida."
"Aga ma võin proovida."
***
"Aitäh, et te olete tulnud toetama mind ja Luke'i ja meile meenutama, kui imelised sõbrad, pereliikmed ja töökaaslased meil on. Loodan, et te naudite väikseid näiteid homsest õhtusöögist," sōnas Audrey ning istus siis maha.
Saalis oli kõvasti rohkem inimesi, kui minu ja Tomi pulmas. Pakun, et sada vōi isegi sada kakskümmend viis.
Kõikides laudades olid oma jutud ja vestlused, kuid mina enda laua omasse ei keskendunud. Ma passisin paratamatult teisi inimesi, mitte huvitudes, mida mu enda kaaslased rääkisid, midagi 5sosi tulevast ROWYSO tuurist.
Ausalt öeldes, tundsin tol hetkel Tomist puudust. Temaga ei oleks ma end üksildasena tundnud. Ta oleks märganud, et mul oli midagi viga ja ta oleks lohutavalt oma käe mu seljale pannud ning mu kaelale väikseid suudlusi jätnud. Kui meeste ainus töö oleks naiste erilisena tundmise panemine, siis oleks ta oma ala parim.
Aga teda ei olnud siin.
Mina olin. Passimas inimesi, kelle seas tundsin ära Audrey ja Luke'i pereliikmeid, meie vanu koolikaaslasi ning teisi tuttavaid.
Siis jäi mu silm Ashtonile. Õnneks oli ta mulle küljega ning parasjagu vestluses Mike'i ja Luke'i venna Jackiga. Nad naersid millegi üle ning Ashi põselohud, mida mu silmad nii kaua näinud polnud, olid ikka veel olemas. Need kuulusid ikka veel sellele samale poisile, kes vähem kui aasta tagasi, oli mu parim sõber.
Teda jõllitades, kaotasin fookuse ning hakkasin lihtsalt mõtlema, kui kreisid viimased aastad olnud olid. Kolm aastat tagasi olime me lõpuklassis, Ashton ei sallinud oma praeguseid bändikaaslasi, kelle hulgast ühe isamees ta hetkel oli ning meil oli kindel plaan minna koos ülikooli ja veeta need aastad koos.
Kuidas aga tegelikult läks? Ashton liitus bändiga, mis on nüüd maailmakuulus, mina hakkasin uuesti Tomiga käima (kaks korda!!!) ja abiellusin temaga, olin saanud juurde palju sõpru (loe: kaks) ning mu parimal sõbrannal sündis laps. Elu keerdkäigud võtsid lihtsalt sõnatuks.
Nüüd, siin, Ashtonit vahtides, mõtlen ma paratamatult sellele, mis oleks saanud, kui tol päeval, kui ta 5sosiga esimest korda mängis, oleks midagi teisiti läinud? Kui Audrey poleks saanud Luke'i sõnumit, mis teda kuulama kutsus? Kui ta poleks mind kaasa palunud? Kui Ash ei oleks meid kätte saanud, enne, kui me koolist lahkusime? Ja ta poleks meiega viitsinud kaasa tulla?
Kuidas saavad nii väiksed pisiasjad määrata su tuleviku?
Tundsin togimist laua alt. See oli Stella.
"Sa vahid teda," ütles ta ning sel hetkel muutusid mu põsed tomatipunaseks ja ma pöörasin end tagasi teiste poole, proovides liituda sujuvalt vestlusega. Ja õigel ajal tegin ka.
"Ma ei suuda enam, Cal," ütles Katrine ärevalt oma poisile ning hammustas huulde, kuid see ei takistanud teda jätkamast: "Ma räägin neile."
Kat ei oodanud Calumi reaktsioonigi ning vaatas ärevalt meid, nelja tüdrukut.
"Mina ja Calum kihlusime," pomises ta, nii, et ainult meie laud kuuleks.
Jäime vaikusesse istuma, seedides seda kõike. Keegi ei osanud midagi öelda. Vaatasin otsa Mirandale ja Stellale, kes olid üpris ükskõiksed ja siis Jeanile, kes oli kõike muud, kui ükskõikne. Ta oli näost kaame.
Seega võtsin ohjad enda kätte, neid õnnitledes: "See on ... tore. Üllatuslik, aga väga tore." Saatsin nende poole naeratuse.
"Me ei tahtnud Luke'i ja Audrey pulma varju jätta, pealegi pole me seda veel meedias avalikustanud, seega," seletas Cal.
"Ma kannan kihlasõrmust kaelakeena," tõmbas Kat dekolteest keti välja ja näitas üsnagi uhket sõrmust. See oli kindlasti suurem, kui minu oma Tomilt.
"Ma pean ühe telefonikõne tegema," ütles Jean vabandavalt ja tõusis lauast.
Kaalusin, kas järgnen talle, kuid lasin tal ikkagi rahus üksi selle kõige üle mõelda.
Mitte igapäev ei abiellu su elu armastus teise naisega. Ja kui see naine on veel su õde...
<><><><><><>
QOTD: Lemmik sari/film?
Ma ei ole eriline filmifänn, sarjad meeldivad rohkem, aga lemmikfilm on ilmselt Love, Rosie ning sarjad American Horror Story, Teen Wolf ja Big Bang Theory :)