Hei! Tegin hiljuti ühe reading listi, mille nimi on 'the best ones' ja mille leiab mu profiili alt. Kui te otsite lugemist ja teil võib minuga sama maitse olla, siis heitke pilk peale, need raamatud väärivad palju reade! :)
<><><><><><><>
Tom: tsau, tulen poole tunni pärast sinu poole, ostsin paar filmi ja popkorni :)
Gerda: anna andeks, musi, tänane filmiõhtu jääb ära. me oleme ashi perega nende maamajas :/
Tom: gerda, see on kolmas kord kahe nädala jooksul, kui sa mind ashtoni pärast üle lased. millal sa viimaks minu jaoks aega leiad?
Gerda: ma tahaks ju sinuga olla, sa tead, aga mul pole võimalik ära ka tulla.
Tom: pole võimalik või pole sulle meelepärane?
Gerda: ära soni, mul pole küüti tagasi linna lihtsalt
Tom: ma tulen sulle ise järgi, saada mulle aadress
Gerda: pole vajadust, tegelt ka, ma luban, et ma helistan sulle ülehomme, siis teeme midagi koos :)
Tom: miks mitte homme?
Gerda: me jääme siia vist ööseks..
Tom: aa, no sel juhul, oleks pidanud sulle enne minekut ikka kaitsevahendid ka kaasa andma, minuga sa niikuinii olla ei taha, saad siis oma kalli ashtoniga neid kasutada
Gerda: rahune maha, tom, mitte midagi ei ole juhtunud ja ei juhtu ka tulevikus! sa pead mind usaldama, eks
Tom: seda näeme ülehomme. meil on vaja rääkida.
***
Kõndisin tuttavat teed mööda, mis viis mind Tomi korteri poole. Ausalt öeldes, tundsin, kuidas ma närvilisemaks muutuma hakkasin.
Ta tahtis minuga 'rääkida'.
See ei tähendanud tühja plära, mingit lamedat vestlust ilmast või mis me täna õhtuks süüa teeme.
See tähendas midagi tõsist ja ma olen 90 protsenti kindel, et see ei tõotanud head.
Märkamatult olin Tomi korteri ukse taga ja koputasin sellele.
Noormees avas selle kiirelt, nagu oleks ta mind seal samas oodanud.
"Hei, Gerda," ütles ta. Ei ühtegi musi, või hellitusnime, või puudutust. Nüüd juba pigem 99 protsenti.
Istusime Tomi elutoa diivanil. Ta oli meile teinud teed ning hoidsin närviliselt oma alahuult hammaste vahel.
"Miks sa mind siia kutsusid?" tahtsin teada, võttes lõpuks kokku julguse seda küsida.
"Sa tead väga hästi, Gerda. Ma tahan teada, mis sinu ja Ashtoni vahel on."
"Mis kuradi küsimus see on? Me oleme temaga juba 12 aastat sõbrad olnud, kas see tuleb sulle üllatusena?" vihastasin veidi.
"Ära mängi lolli. Ma saan aru, et ta tahab sind ja ma olen ülimalt kindel, et sina tahad teda ka."
"Oh palun, sa näed illusioone. Armukadedus teeb sind pimedaks. Ma saan aru, et minu ja tema sõprus on sulle konkurentsi pakkuv, aga sa pead teadma, et ma olen sinusse armunud, mitte temasse."
"Ma ei taha sind uskuda."
"Ja mina ei taha sind uskuda. Kas sa päriselt ka oled nii silmakirjalik, Tom? Kas sa ei mäleta, kuidas ma sind Skyliniga suudlemas leidsin? Mina olen meie suhtes see, kes peaks ettevaatlik olema. Kuidas ma ei tea, et sa mind uuesti ei peta?"
"Sa hakkad seda kõike minu peale ajama, Ger. Mina ei petaks sind enam kunagi, küsimus on nüüd sinus. Kas ma peaks sind usaldama?"
"Enam, see on võtmesõna. Mina ei ole sind kunagi petnud! Ja mina olen üpris kindel, et kui sa pead endalt küsima, kas sa mind usaldada saad, siis pigem küsi, miks sa minuga üldse suhtes oled? See vestlus siin on igatahes lõppenud."
Ma isegi ei pööranud Tomi sõnadele tähelepanu, krabasin oma asjad ja suundusin esiku poole. Mind ei huvitanud enam absoluutselt, mis Tomil öelda oli.
"Gerry, oota, palun," hakkas ta mind anuma.
"Ma ei taha midagi enam sinuga rääkida."
Tõmbasin oma baleriinad jalga ja krabasin teksajaki, soovides võimalikult ruttu siit korterist lahkuda.
"Ah jaa, Tom," peatusin veel korraks, mul oli veel midagi öelda. Uksepiidal tagasi pöördudes ja Tomi vaadates, kes mind nii abitult vaatas, teatasin:
"Meie vahel on kõik läbi."
***
Tervitused Pariisist!
Noh, mitte veel päris Pariisist. Hetkel olen veel Las Vegases, ootan lennukit, aga ajavahet arvestades, sa ilmselt magad praegu ja seda lugedes, olen juba Pariisis või selle poole teel.
Kas see on tõsi, mis ma kuulsin? On sinu ja Tomi vahel jälle kõik läbi? Oh teid kahte, eks vihkamise ja armastuse vahel õrn piir.
Olen nüüd Austraaliast olnud ära kaks kuud ja alles praegu hakkab mulle koduigatsus peale tulema.
Ma igatsen oma ema, sind ja su pere, kes on mulle nagu oma eest olnud, igatsen enda sõpru ja oma kassi (oled sa Rileyl pilku peal hoidnud?), ausalt öeldes... tunnen isegi Lukest puudust.
Kui ta bändielu elama hakkas ja me lahku pidime minema, see murdis mu südame, tõesti murdis. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks, eks?
Võibolla ma kirjutan talle. Ehk teen väikse visiidi tagasi koju, enne, kui Londonisse edasi suundun?
Saates oma kallistused,
Audrey
***
"Palun lähme sinna," anus Mia, tirides mind varukast, näidates sõrmega atraktsiooni poole, kus sai autodega üksteise vastu sõita.
"Jaa!" meeldis Stacylegi see idee, samal ajal nautides oma isikliku ratsut, ehk Ashtonit, kes teda kuklal kandis.
"Ma ei tea, Mia... Mõni meist on alles pisike, äkki see on siiski suurtematele?" kahtlesin.
"Hei!" ristas Stacy oma käed rinnal ja manas näole mossituse. "Ma olen juba piisavalt vana, kuus on suur vanus."
"Ma ei mõelnud sind, kallike. Pidasin silmas meie väikest Ashy'i," hakkasin naerma ja sasisin kuti juukseid.
Tundus, nagu ta oleks mind kõditama hakanud, kui ta mulle lähenes, aga seejärel pilgutas ta mulle lihtsalt silma ja lausus: "Ma võin sulle näidata, kui suur ma olen."
Tõmbasin midagi kurku ja olin tänulik, et tüdrukud Ashtoni siivutust naljast aru ei saanud. Aga Ash mängis selle välja, hoides siis oma käsi üleval ning pingutas oma muskleid.
"See on nagu hiiglane," imestas Stacy, vaadates Ashi õlgadel olles alla. Sama tegi Mia, puudutades poisi suurt musklit.
Samal ajal, kui tüdrukud Ashtoni musklite suurusele keskendusid, vaatasin ma, kui silmipüüdev Ashtoni välimus tegelikult oli. Peale keskkooli oli ta väljanägemine muutunud. Uus soeng, treenitum keha ja ta kandis aina enam neid tanktop'e, mis ta perfektset keha avaldasid....
"Sa oled hulluks minemas", ütles üks hääl mu peas. Teine sõnas: "Sellest ei ole midagi hullu. Sa oled noor inimene ja need on lihtsalt su primaarsed vajadused."
"Aga ta on su parim sõber!" ütles taas üks hääl.
"Aga ta on kuum," sekkus uuesti teine. Pidin mõlemaga nõustuma.
"Maa kutsub Gerdat!" ütles nüüd keegi ja seekord polnud see mu peas. See oli Ashton.
"Mis?" vaatasin talle otsa. Olin arusaadavalt teda liiga kauaks passima jäänud, mu õed ei vaadanud enam noormehe muskleidki.
"Ei midagi," muigas Ash arusaadvalt ja lisas: "Tüdrukud, minge ostke neli pääset sellele, kuhu ta minna tahtsite," andis ta Miale kopikaid ja tõstis Stacy maha. Juba nad tõttasid minema, mina neil pilku peal hoides, et nad täiesti ära ei kaoks.
Võpatasin kergelt, kui kuulsin oma kõrva ääres kellegi sooja hingeõhku: "Hakkasid mõtlema, kui suur ma olen, jah?"
<><><><><><><>
See lõpp oli kind of kohutav, aga elame üle :D
Just saying, et väga suur osa raamatust on veel ees, kokku tuleb ~65 osa