"Gerda! Ger, tule ruttu alla!" kajas allkorrusel ema hõikav hääl.
"Mis nii oluline on?" küsisin, uniselt silmi pühkides, kui sain trepist alla koperdatud. Olin äsja ärganud, mu unine pea ema karjumist mitte taludes.
"Palun jää rahulikuks," lisas ta. Jäin viimasel trepiastmel seisma ning mu silmad peatusid emal, veel täpsemalt sellel, mis tal käes oli.
"Kas see on see, mis ma arvan...?" muutusid mu silmad suureks ja viimnegi uni kadus hetkega. "Anna siia!" krabasin ärevalt empsi käest ümbriku ning silmitsesin seda. Ma tardusin ning proovisin oma mõtteid koguda, mis oli ilmvõimatu.
See oli see moment. Moment, millest sõltub terve mu tulevik. Moment, kui ma teada saan, kas mu seitseteist hädist aastat siin maamunal eksisteerides tasusid ära.
"Tee lahti!" raputas ema mind mõttest ning hingasin sügavalt sisse, algul vaikselt ümbriku nurgast seda avama hakates, kuid siis mitte kannatades ja selle lihtsalt lahti rebides.
"Ma ei julge seda lugeda," sulgesin silmad viimasel hetkel ja ulatasin kirja emale. Ma olin seda kirja oodanud nädalaid, kusagil peas koguaeg tiksudes, kas ma olen piisavalt vääriline Sydney Ülikooli sissesaamiseks?
Ema võttis ümbriku vastu ja tõmbas sealt välja kokkuvolditud paberi. Ta pööras mulle selja, mina kannatamatult ootama jäädes. Ema oli kirja avanud ning parasjagu luges seda.
"Gerda, mul..." kuulsin ta vaikseid sõnu ja ta hakkas end ümber pöörama, et mind mu peaaegu hullunud olekus vaadata ning jätkas: "Mul on kahju." Mu silm hakkas tõmblema. Kas kõik mu unistused purustatakse hetke pärast?
"Mul on kahju Stacyst ja Miast, et nad ei saa oma suure õega enam mängida, SEST SA LÄHED SYDNEYSSE, KALLIKE!" karjus ema tahtmatult, järsku sama segaselt üles-alla hüpates nagu mina, vahepeal ähmist kiljeid välja laskes.
"Kas see on isegi reaalne?" küsisin hingeldamise vahelt. Mu rinnus tekkis vapustavalt kerge tunne, teades, et ma ei pidanud enam muretsema, vähemalt praeguseks. Sest praegu on mind vastu võetud Austraalia ja Okeaania ja võibolla isegi maailma ühte parimasse ülikooli.
"Ma pean Ashtonile sellest rääkima," pahvatasin ning rabasin ema käest kirja, juba jalad selga võttes ning oma parima sõbra maja poole joostes. Mind ei huvitanud, et märtsikuu varahommiku kohta oli erakordselt jahe.
Mina, Gerda Thompson, jooksin paljasääri ja ilma jalanõudeta mööda Hornsby-linnakese tänavat, vältides alles ärganud naabrite pilke, kes ilmselt politseisse helistamist kaalusid, kuid see ei saanud mind vähem huvitada, kuna mu eesmärk Ashtoni maja juurde kiiresti jõuda, oli tähtsam, mis sest, et ma olin t-särgi väel, mis vaevu üle mu reite ulatus.
Pärast kolme väga kõva koputust, lootsin, et Ashton selle peale üles ärkaks. Olin kindel, et Irwinite vastasmajas elava vanamehe silmad vaatasid läbi akna mind ja mul polnud mingit isu hetkel mõnele perverdile molli anda.
Uks avanes, aga selle ei avanud Ash. See oli ta väike õde Lauren, kes oli kümneseks saamas, seega mitte enam nii väike.
"Tsau," ütlesin, Lauren mind silmitsedes, mõistetavalt mitte aru saades, miks keegi hingeldav kahtlustäratav tüdruk, kellel vaevu midagi seljas oli ja kes ühtlasi tema venna parim sõber oli(mis sest, et ta naissoost juhtus olema) esmaspäeva hommikul kell kaheksa ta ukseavas seisis.
"Kas Ashton magab?" küsisin, oodates Laurenilt silmade keerutamist ning vastust, mis oli umbes "mis sa ise arvad, kell on kaheksa, lollpea", kuid seda ei tulnud.
"Ei, ta on viimased pool tundi vannitoas istunud, keeldudes kedagi sisse laskmast. Võibolla ongi hea, et sa tulid, kellelegi teisele ta ilmselt ei reageeriks. Samas, äkki tal on kõht lahti, siis minugipoolest, las istub veel pool tundi."
Ma ei pannud enamikku neiu juttu tähele, peale seda, kui ta ütles, et Ash viibib vannitoas. Võtsin suuna sinna poole, möödudes köögist ja tervitades ka Ashtoni ema ning venda, kes parasjagu hommikust sõid.
"Ash? See olen mina, Gerda," köhatasin, koputades korraks vannitoa uksele, lootes, et mingigi vastus tuleks.
"Ger?" kuulsin nõrka häält, "mida sa siin teed?"
"Lase mind sisse, Ashton."
"Ei, palun, mine koju."
"Ära tee nalja, miks sa mind sisse ei lase?"
"Gerda, ära vaidle vastu, sa ei taha sisse tulla."
Türa.
"Ashton Fletcher Irwin, kui sa mind kohe sisse ei lase, siis sa tead, milleks ma võimeline olen. Mul pole mingit probleemi siinsamas see kuradi uks maha murda," ütlesin, volüümi veidi vaiksemaks võttes, mitte riskides, et Ashi pere mu sõnu kuuleb.
Ei mingit vastust.
"Ash, palun!" ütlesin. Mu hea tuju oli hetkega läinud kohutavaks, ma teadsin väga hästi, mida Ashton seal tegi.
Oli hetkeks vaikus, kuid siis kuulsin ma luku lahtitegemist ja kui uks avanes, nägin ma näost punast Ashtonit. Ma tahtsin oksendada, mul hakkas sisimas nii halb, ma ei suutnud teda nii näha. Aga punast värvi polnud ainult ta nägu, mis oli pisaratega kaetud, vaid ka ta randmed.
Astusin ruttu sisse ning lükkasin ukse kinni, pannes selle lukku, et keegi sisse ei jalutaks. Ma tahtsin nii palju öelda, kuid mu kahe huule vahelt ei tulnud piiksugi.
"Ma ei saanud sisse, Gerda," sõnas Ash lihtsalt ja proovis normaalselt hingata, kuid ma sain väga hästi aru, et tal oli paanikahoog, mis talle aeg-ajalt peale tuli ja mille tõttu ma Jumalat neetsin. Ükski inimene ei tohiks selliste asjade tõttu kannatada, kõige vähem minu Ashton. Ta ei väärinud seda kuidagigi.
Ma tahtsin midagi küsida, aga Ashton ei lõpetanud rääkimist: "Ma ei saanud sisse, sest ma ei saa millegagi kunagi hakkama. Mis siis, kui ma poleks otsustanud bändi kasuks ja ma oleks tahtnud sinuga Sydneysse kolida? Tead mis, Gerda? Ma ütlen sulle. Ma oleks hukule määratud. Sest ma olen hale, Gerda, ma olen väärtusetu ja ma ei saa üldse aru, mida ma teinud olen, et mu elu nii jube olema peab. Ma olen kindel, et mu isa jättis ka meid sellepärast, et ta ei talunud oma juhmi idioodist poega. Mis siis saab, kui selgub, et see bänd on ka jube? Kui meist midagi välja ei tule? Kes ma siis üldse olen, Ger, kes ma olen?"
"Kuula mind," võtsin ettevaatlikult Ashtoni käe enda omade vahele, lootes talle mitte haiget teha, "tead kes sa oled? Sa oled minu sõber. Ja mina olen sinu sõber. Ja isegi kui su ülejäänud elu on sitt ja see bänd on sitt ja su tulevik tõotab olla hukule määratud, olen mina siin. Täpselt siin," panin ühe käe Ashi südame alla ning teisega siiani ta veritsevat rannet hoides.
"Ashton, palun luba mulle, et ükskõik mis sul juhtub, kui masendav su elu ka ei tunduks, sa helistad mulle, enne, kui sa midagi hullu teha kavatsed. Isegi, kui ma olen teisel pool maailma ja kell on öösel neli, mind ei huvita, ma ärkan üles, kuna mulle pole midagi tähtsamat, kui sina. Ja kui ei ole sind, pole ka mind."
Ashtoni hingamine oli rahunenud ja ta vaatas mulle silma. See kestis paar sekundit. Need olid paar head sekundit, kui tavaline Ashton oli tagasi, tavaline Ash, keda ei kujutaks isegi nii ette, tavaline Ash, kes ei taha midagi muud kui naerda ja teisi naerma ajada, kuid see ei jäänud kestma. Siis meenus Ashtonile, miks ta närvipundar oli ja miks ta üldse nutma hakkas, talle meenusid ta enda sõnad ja talle meenus see kõik ja ta hakkas jälle paaniliselt nutma.
"Ma ei suuda, Gerda, ma lihtsalt ei saa, palun mine ära ja jäta mind siia üksinda, ma ei vääri sind, ma..."
Ja siis ma tegin seda, ma suudlesin Ashton Irwinit. Ma suudlesin teda, et teda maha rahustada, et ta oleks jälle tavaline Ashton.
Ja minu imestuseks, ta suudles mind tagasi.
<><><><><><><><><><><>
Eeem, ärge lootke palun, et see tähendab, et nad maagiliselt on koos :D Sorri, et teie lootusi üleval hoidsin, nad on siiski ainult sõbrad ....
...veel.
Nüüd pean mainima, et pärast seda hakkab aeg rohkem edasi hüppama, võibolla isegi kuude vahelise ajaga, loodan, et see kedagi ei häiri! Loodan, et kirjutan piisavalt arusaadavalt ka :D