Komöödia

26. - Karin

"Väga õige! Magustoit viimaseks!"

Kõmpisin "söögituppa" teades, et poiss tuleb mulle järele. Kui me lõpuks laua juurde jõudsime, tõusid mu vanemad püsti nagu peened inimesed ikka ning tervitasid formaalselt: "Tervist. Palun istuge." Appi, te räägite oma enda tütrega! Kas te ei oleks võinud lihtsalt kartuliputru tampida, põlle eest võtta ning kui ma oleksin kööki astunud, oleks rõõmsameelne nägu mind ja Jussi kallistusega vastu võtnud. Perenaine oleks ütelnud: "Istege juba! Toit jahtub ära!" Oh, Jussi ema oli just nii imeline! Minu omad tundusid lihtsalt nii kalgid.

Istusin Tobu-Jussiga kõrvuti, meie vastas sõid vanemad. Mul polnud ausalt öeldes mingit tahtmist nende kahega seal lauas üldsegi istuda! Eks tuli üle elada. Ja Jumal, anna jõudu Jussile, et ta selle üle elaks!

Esimesena toodi meile mingi hästi imelik salat! Okei, esiteks on mu kõht üldse liiga lame, et ma saaksin endale mingi kolmekäigulise õhtusöögi alla toppida ja kui see veel vastik on, siis... kasta või õliga kõri üle, ikka ei lähe! Ma ei teagi, see oli vist mingisugune kalmaarisalat. Ja kui ei olnud, siis kindlapeale midagi sama rõvedat. Pärast ühte ampsu öökisin ja lükkasin taldriku endast jonnakalt eemale. Ema ja isa vahetasid hetkeks teineteisega pilke, sõid siis aeglaselt salatit edasi. Ma kahtlen, et neile endale see ka meeldis. Nad olid tõenäoliselt maitsemeele ammu kaotanud.

Jälgisin oma poissi. Tüüp oli näost veidike kahvatu, ta sai aeglaselt, jõi peale igat ampsu. Ma polnud Jussi kunagi nii isutult näinud, mida mu vanemad küll temaga teevad! Lasin end toolis lössi, panin käed risti ning laususin pahuralt: "Sa ei pea sööma, kui sa ei taha!"

Vaatasin, kuidas need molluskijäänused ta kõrist alla läksid. Seda ettekujutades hakkasin paratamatult ja peatamatult öökima. Üllatusin kergelt, kui ta õrnalt ja leplikult naeratas, ise sõnades: "Ma tean, ega keegi ei sunni."

Ja tõesti, mõne aja pärast oli poiss oma taldriku tühjaks teinud. Oh, on tema alles ebainimlike võimetega! Mu vanemad olid ise vaevalt pool enda portsudest ära söönud, kui nad Jussile sõnasid: "Küll sa oled ikka näljane. Me saame aru, et sa tavaliselt sellist toitu ei saa. Meil on kaks käiku veel."

Vou, vou, vou! Kas te värdjad ei tahtnud ise oma ilget salatit süüa ja nüüd teete pilkava kommentaari selle kohta, et Juss selle puhtast viisakusest ära sõi!? Või et tema on mingi näljarott, et normaalset toitu ei saa!? Kas see vihastas Jussi? Mind igatahes küll!! Poiss, keda mina teadsin oleks vähemalt natukenegi pahandanud, aga Tobu-Juss sõnas tummalt: "See oli tõepoolest midagi teistsugust."

Olime pearoaga poole peal, kui mu isa ajas selja sirgu ning sõnas poisile: "Kas sa räägiksid meile natuke endast?"

Juss vaatas kohmetult minu poole, vaatas oma taldrikule ja rääkis: "Ee... Ma olen Jaanus. Jaanus Räästa. Ma.. ma.."

Oli selgelt näha, et Juss tundis piinlikust ja talle ei meeldinud sedasorti tähelepanu. Sest tema oli ju sattunud mingi peenutseja-plika koju, kus kõike hukka mõistetakse. Tere tulemast perekonda! Ei, seda ei ütelda siin kunagi.

Isa uuris edasi: "Noh... Räästa... millega sa siis oma vabal ajal tegeled?"

Ma oleks leppinud "Jaanusega", aga perekonnanime järgi kutsuda... appii!

Juss tuli mu kõrva äärde ja sosistas laia naeratusega: "Su emaga."

Turtsatasin paratamatult naerma. Naljakaks tegi kõik see, et selles toas oli mingi matusemeeleolu või ülekuulamine ja siis ta ütleb korraga midagi sellist. Ta on lihtsalt parim! Peatasin hetkeks aja. Uurisin seda naerusuiset nisukarva juustega totut Eestimaa poissi, kes ei põrunud kunagi minu naerma ajamisega. Ja taustal oli mu isa. Nii ilmetu ja tõsine. Isegi hoolimatu. Räägitakse, et tütar abiellub sellise mehega, kes on nagu ta isa, aga kui mina vaatan oma kallist Tobu-Jussi ja... ja keda tegelikult? Kedagi päiksekiiretut, kedagi halli... Siis valiksin oma nisupea!