Komöödia

2. - Vandenõu

Järjekordne suurepärane päev. Marleen oli endiselt Jumal teab kus ja koolist puudus ka Indrek, kes tundus olevat ainuke, kes minu vastu vähegi huvi tunneks. Enamus päevast ma lösutasin toolis, kehaga laua peal lesides. Ainuke põnev asi minu päevas, oli klassijuhataja tund. "Eelmise aasta lõpus oli teiega nii palju pahandust," kurjustas ta. "Te peata hakkama täiskasvanulikumalt käituma!"

Tõsi muidugi, et kümnendas klassis tuli palju pahandust. Aasta lõpus astus meie klass ühise rindena Puhastusele vastu, mis on ka üsna head vilja kandnud. Me ei maksa kätte. Puhastus ongi ju põhimõtteliselt kättemaks, seda me ometigi ei teeks. Vahel toob klassi kui ühe kaitsmine kaasa palju pahandust, aga see ei heiduta meid eriti. Sellest oli kujunemas juba mingis mõttes sõda, aga ma uskusin, et peagi taipavad kõik, et see on kokku üks suur jaburus.

Mul oli peale tunde kõht nii tühi ja mul oli endiselt igav. Kui sul kunagi kõht tühi peaks olema, siis on Jussi kodu sinu jaoks parim koht. Kuna see oli minu valikutest väljas, otsustasin ma vaadata, kas Indrek on kodus. Tal on alati külmkapp midagi pungil ja muidugi tahtsin ma lihtsalt teada, mis oli tema puudumise põhjus. Loiult asusin ma tema maja poole teele, mis tundus kaugemal, kui tavaliselt.

Lasin uksekella, aga vastust ei tulnud. Koputasin, aga ikkagi vaikus. Niimoodi hakkasin juba mõtlema, et neil on Marleeniga minu vastu mingi vandenõu... Tõsiselt. Juhtusin märkama, et uks on lahti. Ükski auto ei olnud maja ees, mis tähendas, et Indreku vanemaid ei saanud kodus olla. Oli kas tema või mitte keegi. Arglikult astusin ma sisse ja hõikasin üle maja, aga mulle kajasid vastu vaid mu enda sõnad. Otsustasin ikkagi kossid jalast võtta ja igaks juhuks üle kontrollida. 

Jõudsin kuti toani, kust kuulsin mingeid veidraid hääli. Koputasin uksele, mille peale hääl veidi vaibus. "Indrek? Ma tulen sisse nüüd," laususin ma ebalevalt, misjärel sisenesin tuppa.

Leidsin tema voodilt suure mügariku, mida kattis tekk. Olin ikka päris kindel, et Indrek oli end teki all kerra tõmmanud. Tema keha tõmbles kergelt, kui ta katkendlikult hingas. Hakkasin juba tõsiselt kahtlema, kas siin toimus ikka midagi normaalselt. Jalutasin tema voodi juurde ning pärisin: "Indrek, kas sa oled haige?"

"Lucifer, mine ära," mõmises ta vaevukuuldavalt.

"Ära kutsu mind nii, see on solvav," tegin ma selgeks. Unustasin selle ära ja vaatasin teda lähemalt. Nüüd sain aru, et ta nuttis. Ma ei olnud elu sees näinud, et Indrek nutaks. Pärisin ehmunult: "Mis viga on?"

"Võib-olla ma olen põhjusega oma ette teki all ja nutan vaikselt, kui kedagi ei ole kodus ja ma ei tule kooli. Põhjusega. Üksi!"

"Ma saan aru, üksi, aga kurb tõsiasi on see, et ma ei jäta sind üksi."

Indrek laskis endast välja pika ulgumist meenutava unde, misjärel ta end veel rohkem kägarasse tõmbas. Pööritasin silmi ja võtsin terve selle käki endale käte vahele ja pöörasin ta ümber. Nüüd oli ta nagu siil, kelle olin näoga enda poole tõmmanud. Ta vaatas mind suurte süütute silmadega, mis olid kergelt punakad ja täis pisaraid. Ta sõnas: "See on halvim päev mu elus."

"Miks nii?"

Indrek tõusis rohkem istuli ja asetas oma käed mu õlgadele, nagu hakkaks midagi olulist ütlema. "Ta on surnud," lausus ta. "Söörik suri eile öösel."

Kui te praegu turtsatasite, ja ma oleksin seal, siis ma vaataksin kohe ühe väga kurja pilguga. Söörik on Indreku armastatud neljajalgne sõber. Huvitav nimi, eks? Seletaksin selle päritolu, aga ta hakkas ise just pisarsilmi rääkima: "Ta oli nii viisakas koer, et mu ema tahtis talle nimeks panna söör. Aga me panime Söörik, sest ma armastasin sõõrikuid! Armastasin!!" Peale öeldud hakkas Indrek taas lootusetult ulguma ning peitis oma pea teki alla.

Ma ei osanud midagi üteldagi. Ma ei teadnudki, et midagi sellist saaks talle nii raskelt mõjuda. Teki all kogus ta ennast hetkeks, ning kergelt edasi nuuksudes jutustas ta mulle: "Me saime ta, kui ma olin alles kolmene. Ma olen terve enda elu temaga koos veetnud! Tema oli seal, kui ma lasteaias peksa sain või kui ma kooli läksin. Ma olen terve enda elu temaga läbi käinud.Ma armastasin teda veel rohkem kui sõõrikuid, ausalt. Enne, kui ma teiega sõbraks sain, oli Söörik mu parim sõber. Ma mäletan, et üks õhtu, kui mu vanemad minu peale väga pahaseks said ja siis üksteise peale, siis ma ronisin tema pessa ja magasin koos temaga. Kas sa kujutad ette? Koeraga. Kes nüüd rõõmustab, kui ma koolist koju tulen? Ta on olnud mu parim sõber nii kaua, kui ma olen mäletanud, aga nüüd on ta läinud, Ethan. Läinud."

"Olgu nii... Aga võta aega paranemiseks, eks?"

"Okei..." vastas ta vaid ja pühkis oma pisarad ära. "Marleen peaks ka muidu homme kooli tulema."

"Mis?! Mida? Kust tead? Kus ta oli? Kus ta on?" paanistesin ma šokeeritult ringi. Ma olin juba kaks kuud ja neli päeva ilma Marleenita pidanud olema ja minu kannatus hakkas katkema! Nina luristades vastas Indrek: "Ah, ma ei tea... Ta saatis mulle mingi meili, et ta on haiglas või midagi."

Vaatasin teda suu maani ammuli. Mida, mida ja veelkord mida?! Lõpuks, kui hääle tagasi sain, pooleldi hüüdsin ma: "Miks mina sellest midagi ei teadnud?!"

"No vaata, kuidas sa reageerid. Mõni ime..."

Proovisin rahulikumalt võtta ning küsisin edasi: "Olgu nii, aga mida ta sulle täpselt kirjutas?"

"Ta kirjutas, et tal oli viimasel ajal halb olla ja ta läks arsti juurde vereproove endma. Ta jäi tulemuste saamiseni sisse ja mingeid teisi asju ka tehti, aga kõik peaks korras ju olema, kui ta homme kooli tuleb."

Ohkasin. "Olgu nii, aga ma oleksin ikkagi tahtnud teada. Ma loodan, et temaga on kõik korras. Kahju, et ta haigeks jäi."

"Kuule mina olen siin see tõeline ohver! Mu koer suri ära!" sai Indrek korraga minu peale vihaseks. 

"Jah, muidugi, vabadnust," vastasin ma ja otsustasin ülejäänud päeva Indrekuga veeta. Hetkel oli tal mind vaja. Marleeni näen ju homme, eks?

___

Nii, nii, nii, mis värk on Marleeniga? :D