Komöödia

31. - Vihkan sind

Nihutasin end ta soojale kehale lähemale, ta pani oma käe mulle ümber. Üks hetk... Kus ma olen? Tegin silmad lahti, leidsin end toast, mis polnud minu oma, aga siiski tuttav. Pöörasin rahutult ümber ja nägin enda kõrval voodis Jussi põõnamas. Tahtsin karjuda, ent see oleks asjatu. Lükkasin ta käe vastikusega enda pealt ära ning silmasin tablette ja veepudelit öökapil. Kuna pohmakas oli ilge, sõin need kõik ära, Juss saagu ise hakkama.

Jalutasin alumisele korrusele, kus Indrek diivanil muusikakanali saatel kaasa õõtsus. "Hommikust," lausus ta napisõnaliselt ja tegeles oma asjadega edasi. Sain aru, et miski vaevas teda. Pole just geniaalne avastus, mis sa ikka teed, kui oled kaks sigalakku täis kutti oma koju toonud. Laskusin oiates diivanile, mille peale ta küsis: "Noh, paha olla?"

"Mis sa ise arvad?"

Indrek raputas pead. "Mis sul Aidiga juhtus? Sorry, et küsin."

"Me magasime," ütlesin otse, mispeale ta nägu kahvatuks tõmbus. "Ah nii," lausus ta ja vaatas kuidagi löödult eemale, "kas see ei peaks olema hea asi? Tundud morn."

"Peaks, aga ei olnud."

"Tohoh." Ta suule tekkis irve. "Mis siis juhtus? Tal hakkasid poole pealt päevad või midagi?"

"Mida? Ei."

"Kui sul on väike, siis..."

"Ma pole nagu sina," turtsatasin ma. "Miks sa norid?"

"Igavusest."

Hõõrusin uneliivaseid silmi. Mul oli kahju, et me enam Indrekuga sõbrad ei olnud, meie vahel oli lihtsalt liiga palju juhtunud, mis vaenu tekitab. Valu, armukadedus, reetmine... Aidiga on ka pekkis. Lasin kohe jalga, kui mehetegu tehtud sai, sest ma ei tahtnud teda ja ma ei olnud selleks valmis. See oli aga viimane asi, mida tahtsin endale tunnistada. See oli.. tegelaskujust väljas.

Ohkasin peavalust tingitult raskelt. Tundsin, et valuvaigistid löövad pähe, kuid üledoos tegi vaid uimaseks ja ajas südame pahaks. Teatasin, et hakkan minema, kuna ei tahtnud Jussi näha, kui ta parasjagu üles peaks ärkama. Ühmasin hüvastijätu ning alustasin häbikõndi kodu poole. Ema auto oli maja ees.

Ta istus isaga elutoas ja rääkis minust. "Ma tean, et sa ei taha seda," seletas naine, "aga ma ei saa teda enam meie juurde võtta." Päris hea on kuulata, kuidas oma vanemad tahavad sinust lahti saada ja siis määrivad üksteisele kaela nagu mingit tatikolli, mis sõrmeotsast ära ei taha kukkuda.

"Ta käitub Ahto ja Taneliga jubedalt. Ta läks Ahtole kallale, pagan võtaks, me peaksime õnnelikud olema, et poiss vangis ei ole. Mitte, et palju puudu oleks."

Isa vaikis.

"Tead, mis Ahto mulle ütles," kurtis ema, "et Ethan olevat ta autole mõlgi sisse peksnud. Miks ma ei imesta..."

"Mida kuradit?" ärritusin ma ukse pealt.

"Tore, sa ka siin," sõnas ema tülpinult.

"Mina ei teinud midagi!" vaidlesin vastu. "Ise sõitis kuskile kraavi ja ajab minu peale."

"Sa ise ka usud seda?" nähvas ema, kuid nägin ta näos lootusetust ja meeleheidet. Kuna ka isa minu eest ei seisnud nagu alati, läksin oma tuppa. Pea valutas, tahtsin juuksed välja kiskuda! Kuradi Ahto! Ainult mina tohin oma vanematele pettumust valmistada. See oli nii ebaõiglane.

Kuna ma pole tagajärgedele mõtleja ja mind ei huvita, mida arvab seadus või teised inimesed, mis on hea või halb ning mis oluliseim - vihkan Ahtot (ja mul oli igav), läksin väiksele jalutuskäigule. Haudusin oma peas mõnd kergemat kättemaksuplaani, sest tema oli põhiline põhjus, miks minust sai nii sitt inimene. Polnud kindlat sihti: löön auto päriselt mõlki, ajan ta une pealt kiilaks või oksendan ta lemmikjalatsitesse - pole oluline, improviseerin.