Komöödia

11. - Viimane päev

Pühapäev. Nädala viimane päev, kus ma veel kena olen. Kas ma olin selle üle kurb? Ei saanud ju olla. Mind näris aga midagi. Nagu kaotaksin selle nädalaga, oma käitumisega, midagi olulist. Raputasin sellise mõtte oma peast ja istusin oma toas lukus. Olin oma isa pool, sest ema oli Ahtiga kuskile ära sõitnud ja mind üksinda koju ei usaldatud. Võiks ju arvata, et vaevlesin igavusest. Paps oli peaaegu kõik toodud asjad minu toast minema vedanud. Arvuti, kõlarid, kitarri, paberrätikud. Isegi minu mobiili asendas mingi kiviaegse panniga, et ma internetti ei saaks. Arvuti, et ma mingisesse patusesse maailma ei pääseks. Pornot ei tohtinud siis vaadata? Väga kohutav tõesti. Kõlarid viis ära, sest see tehnika "imeb minust puhtuse välja". Kitarri, et ma mingit patust muusikat ei saaks mängida. Kui laul oli "paganate" (ehk siis ristimata inimeste) kirjutatud, oli see laul tema sõnul Saatanale. Paberrätikud, sest noh... teate küll. Kui mul nüüd nohu tuleb ja ma sind juhuslikult tänaval kohtan, siis süüdistage mu isa, kui ma teie seelikuäärde natuke nuuskan. Telefonis jällegi internett. Internet = patt. 

Sain tõeliselt pahaseks. Tahtsin teada, miks isa minust küll nii vähe hoolib. Jutt ei käinud ammu enam mingist minu hinge päästmisest. Tema tahtis vaid käituda nagu tema oleks suur päästja, et tema on kõik õigesti teinud. See kõik on lihtsalt jabur, mu elu on üks täielik komöödia. Terve nädala ei julgenud ma oma toast välja tulla. Koolis muidugi jah, aga kui see läbi sai, siis olin seal kuni järgmise kooli päevani. Ma olin ju sellel nädalal kena. Kui isa mind Jumala eest oleks sellisena näinud, arvaks veel, et tema on kõik hästi teinud! Selles vist kõik see asi oligi. Kihlveost oli kõik see juba eemale vingerdanud. Asi oli juba selles, et mulle meeldis selline olla. Mulle meeldis olla ka teistsugune, paha. Ma ei poleks saanud kunagi jääda heaks.

Ähh, aitab masetsemisest! Mul oli vaja veel midagi ära teha, enne seda, kui ma jälle koletiseks muutun. Olin reedel Marleeni tänaseks sööma kutsunud. Ta keeldus, tegi nägu nagu ta ei tuleks minuga iial sööma. Tüdruk ise oli selle peale rohkem torssiski kui ma ise. Ükskõik kuhu ma teda ka ei kutsunud... ta ütles "ei". Kaubumajja, kinno, veeparkki, kohvikusse, seiklusparkki, pubisse. Ikka ei. Sain mõttes pahaseks, et kas tema jaoks pole miski piisavalt hea? Pidin talle jälle naeratama. Lõpuks nõustus ta minuga hetkeks kooli ees kokku saama. Milles kõik see seisnes? Tal oli sünnipäev.

Kell oli juba seal maal, et oli aeg minema hakata. Enne seda tõmbasin enda kohta üsna tavalise musta hea vormiga särgi selga. Must oli lihtsalt minu värv. Astusin peegli ette. Ajasin sõrme püsti, lükkasin sellega ühe suunurga üles, seejärel teise. Sellise tobeduse peale tuli mulle päris naeratuski näole, ehki see oli veidikene kurvavõitu. Novembri jäise alguse tõttu tuli mul panna selga ka õhemat sorti jope, mille taskusse toppisin oma lutsu (telefoni) ja rahakoti. Vanamees mediteeris tõenäoliselt parasjagu kuskil, ei pidanud seletusi andma, et mida ja kellega teen.

Koolini jõudes märkasin tüdrukut, kes oli end koolitrepil üpriski kokku tõmmanud. See võis olla kõike kõhuvalust kuni puhkamiseni, aga kõige tõenäolisemalt oli tal külm. Tervitasin teda kallistusega, talle veidike sooja tehes. Mulle vastati nukrameelse näoga. Kas ma olin liiga pealetükkiv? Oli see hüvastijätt minule, sest homme mind enam pole? Homme tuleb pimedus. 

"Tahaksid minu poole tulla?" tegin sooja naeratusega ettepaneku. 

"Eh... mille pärast?" päris ta ettevaatlikult. Nädala ajaga oli Marleen mulle aina rohkem avanenud. Ma ei mõtle, et ta mulle oma hingesaladusi rääkis, vaid lihtsalt oli selline vabam. Sellel päeval mitte, mis tal viga oli? See vastus võttis mu hoogu vähemaks, vastasin juba halvema tujuga: "Mul oleks kodutöödega abi vaja." Marleen ehmus mu tuju muutuse tõttu, kuid noogutas mulle seejärel süüd tundes. 

Minu poole jõudes, hüüdis mu isa: "Kallis laps, tule, ma räägin sulle midagi!" 

"Mitte praegu, mul on külaline!" hüüdsin ärritunult vastu. Marleen tundus jälle kohkunud. Ah jaa jaa jaa, ma pidin ju kena olema. 

Vana paterdas oma lühikeste töntsakate jalgadega meieni, vaatas Malreeni ja lausus käsi kokku lüües: "Püha Jumal!" Siis vaatas mind tõsiselt, samal ajal jutustades: "Ethan, sa ju tead, et on patt enne abielu-" 

"Seksida? Võibolla üldse kellegagi olla? Et kui kaks inimest teineteisele meeldivad, siis nad ei või enne üksteist sõrmeotsagagi puutuda, mitte enne abielu!" vastasin. Tekst oli pahaselt tulnud, aga ise naeratasin samal ajal nagu inglike. Kas see luges? 

Paps ei osanud midagi väga loogilist öelda, seletas vaid: "Kas ta on pagan?"

"See sõna on ristimatta. Tead, pole oluline, lihtsalt jäta meid rahule, okei?" Tahtsin enne ära minna, kui kõik mu kannatus katkeb. Võtsin Marleeni käsivarrest, et ta ülemisele korrusele vedada. Niipea, kui teda puutusin, võpatas ta. Lasin seda taibates temast lahti ja andsin märku, et ta mulle järgneks.

Pärast seda, kui olime minu tuppa läinud, ajasin Marleeni kuidagi ukse vahelt sisse, ise ütlesin, et tulen kohe tagasi. Vantsisin pööningule, tirisin sealt alla kitarri, mille enam-vähem tolmust puhtaks sain. Peaaegu süütu ilmega naasin. Tüdruk vaatas mind hirmunult, kui kitarri nägi ja päris: "Tahad vastu pead anda sellega mulle või?"

"Jah, kohe kindlasti" vastasin sarkasmi ja muigega. 

Jalutasin aknalauani ja kuulsin küsimust: "Et siis õppime?"

"Jaa jaa jaa, absoluutselt" vastasin talle muretult. Tõmbasin oma seljatagant vaasist kimbu nelke välja, ulatasin need talle ja teatasin rõõmsalt: "Palju õnne sünnipäevaks!"

Ta vaatas mind nagu ma oleksin talle just teatanud, et vabal ajal meeldib mulle oravaid vägistada. Ma ei mõtle päris vastikust, vaid mingit sellist imestumust nagu oleksin midagi inimlikkuse vastast teinud. 

"Ma oleksin ju roosid võtnud, aga mõtlesin siiski, et nelgid sind ei torka..." kogelesin pisut aralt. Pärast öeldut puhkes ta... naerma? Kas ma oleksin pidanud end vabamalt tundma? Või ma olin lihtsalt naeruväärne? Tundsin end pigem halvasti. Marleen paljastas mulle oma meikimata nägu ja ta ei naernud. Ta nuttis. Veel hullem!?

"Eeh... Marleen?"

Hetkega muutus ta meeleolu. Ta naeratus ulatas kõrvuni ja tüdruku märjad silmad helkisid selle valguse käes. Marleen kuivatas pisarad, samal ajal sõnades: "Aitäh! Kuidas sa mäletasid? See oli tõesti väga kena, aitäh."

Sellest sain jälle julgust ja veel kõvasti. Ütlesin talle: "Istu." ja korjasin pärast seda oma kitarri põrandalt üles. Sättisin kitarri kätte ning alustasin pärast lühikest eelmängu laulmisega:

"Usu mind, ma tean,
mis tunne on ärgata vara.
Sellest hoolimata ma
tõttan sind äratama. 

Kuid ma ei ole õel,
ei ole kuri.
Ma soovin, et sa näeksid kuidas seal,
päikene tõuseb hommikuhelveste peal.

Ja nüüd seisad siin nagu päikesekiir,
nagu muinasjuturaamatust välja lõigatud printsess.
Kokutama paneb mind see ilu, su ilu,
oled kauneim, keda ma tean, siin gloobuse peal.

Kuid vahel tunnen, et see mis ma tunnen,
ja vahel tunnen, et see mis ma näen,
ja vahel tunnen, et see mis ma kuulen,
et see on muinasjutt.

Ja me naeratame.
Olen rõõmus ja sees on hoog,
et ilmsi oli kõik see,
on mu muinasjutu epiloog."

Lõpetamise ajaks tundsin üht sooja keha enda vastas, mind tugevalt kallistamas. "Palju õnne sünnipäevaks" soovisin veelkord ja paegi tuli aeg Marleen ära saata. Panin jälle oma toa ukse lukku ja jäin täiesti tühjana lage vahtima. Täiesti tühjana. Sest see oli viimane päev. Viimane.

_______

Mwahahahahaaa! Teie ütlesite, et ei tule armas osa. Säh sulle! Tähendab... nummid on :D Kuulake laulu ka, see on see sama mis Ethan laulis (Kruuv- "Muinasjutt")