Komöödia

21. - Õnnepisarad naisteosakonnas

Lilleline. Kerge. Õhuline. Heledat tooni ja parajalt pikk või siis lühike. Aga probleem on selles, et räbaldunud ka. Ja isegi mitte minu probleem. No aga kelle siis? Marleeni või? Marleeni probleem jah, aga küsimus on selles, et kelle probleem on Marleeni probleem? Näed! Jälle minu probleem. Aga samas ei ole ka, mis asi sellega on? Pea ütleb jah, et see ei muuda minu jaoks midagi, aga "õige" oleks midagi teha. Ja "õige" all ei pea ma silmas seda, mida teised teeksid, vaid midagi sellist, mida ma endale mingil põhjusel sisendan. On jõulud ja ma olen nagu Grinch - muidu selline tujurikkuja, aga siis "Tema süda kasvas ja kasvas!" Kolm korda suuremaks võibolla isegi! Ja ma ütlen teile nüüd kahte asja: esiteks, Grinch suri ära, sest see on tõsine terviseprobleem ja teiseks, see sakib ka kohutavalt. Sest minu jaoks on väga hirmuäratav olla kena ja lahke, kuigi ma võibolla väga tahaksin. Aga see ongi minu viga, et ma mingi väike veidrik olen. Sellepärast ma ütlen ka, et hoidke eemale. Ma olen okkaline, aga kardan teid ise palju rohkem.

Ma mäletan ühte korda, kus ma unustasin kuri olla. Ai, siis sai nalja nabani! Oli mingi plika kaheksandas klassis omal ajal. Oi ma ullllgusin ta taga! Ma arvan, et ta piserdas end mingi magusa gaasiga alati üle, sest nii, kui sa tema läheduses oled ja seda sisse hingad, siis sa lähed täiesti uima. Ja siis ma käisin tal sabas, üks armuuimas töll nagu ma olin. Rääkisin mesijuttu ja tõin šokolaadi, muu selline jura kaasa arvatud. No ja siis kui ma ükspäev nägin, mis ta ühe kutiga tegi, siis... siis ma polnud enam nii kena. Kujutle, et keegi kallistab sind. Sa oled tema kätes rahulik. Sul on mugav, soe, hea. Tunned end veidi uniselt ja korraga muutub sinu kallistaja nagu terasest kujuks, hetkeks ehk näitab okkaid ka. Sa kohkud ju, eks? No eks tema ka ehmus. Te oleksite pidanud tema nägu nägema! Olid ajad, oli noorus. Üks minu kolmest... tähendab kahest eksist siis, kui Birgitit mitte kaasa arvata. Ja et ma vanainimeseks ei muutuks, siis ma parem lähen oma tegevusega edasi.

Enne mainin ma ära, et ma ei tea naiste teemadest mitte midagi! Tühi ala! Ning plaan Marleeni kleidiga oli hull ettevõtmine. Sest nagu... fuck, ma ei saa seda teisiti jätta. Kui sa näed, kuidas kellegi süda puruneb mustmillioniks killuks, siis see äratab kohe mingid kellad. Ja see paganama kellade tirin ei lase mul olla. Seega ma hangin talle uue. Ma ei tea, kas ma üldse lähima kaubanduskeskuse üles leian ja mis sealt edasi? Tuhnin mingite pesuriiulite vahel ja mul pole õrna aimu, kuidas ma sinna sattunud olen! Mingid instinktid võibolla, hehee! Ei tõsiselt, ma olen kaelani millegi ebameeldiva sees. Siin oli vaja naise vaistu, aga mul polnud muud valikut, kui helistada Birgitile. Tema on ainuke naine, kes ei käi meie koolis ja kelle number mul juhtub ikkagi olema, seega...

Enam ei saa ma teile öelda, et toksisin numbri sisse. Sest suur uudis, suur uudis - mu isa oli mulle minu nutitelefoni tagasi andnud. Kas süütundest, heldusest või oli ta lihtsalt midagi suitsetanud, seda ei tea. Igatahes valisin ma Birgiti numbri ja viisin närviliselt telefoni oma kõrvani.

 "Oh sa, appi, Ethan!" rõõmustas tüdruk teisel pool toru.

"Tere, tere. Mul oleks ühe asjaga abi vaja," laususin arglikult, kuna ei tahtnud teda liiga õhinasse ajada.

Tekkis pisike paus, mille järel ta veidike õrritas: "Ethan... küll sa oled ikka patune. Ma aitan sind nii, kuidas saan." Ta lisas teistmoodi: "Ma olen sind igatsenud. Kahju, et sa minuga ballile ei tahtnud minna."

Isegi minule tundus, et ma ei saaks teda kutsuda kuskile kleiti ostma. Mõnele teisele tüdrukule. Birgit on sõge jah, aga kes meist poleks? Ma ei mõtle seda päriselt, et kõik inimesed on hullud. Ma mõtlen seda, et sassis inimesed on vist juba kujunenud "minu rahvaks". Mulle meenusid kohe need inimesed, kes müürililledena koolis nurgas istuvad. Nad on imelikud, kahtlased ja ma ei tahaks kunagi selline olla. Kõik teavad, et nad on luuserid, aga nemad peavad ka kindlasti natuke sõgedad olema. Mina ja nemad ei lähe kokku, vähemalt mulle see võrdlus ei meeldi. Aga kui ma lõpuks ära väsin, siis olen mina võibolla täpselt nagu nemad.