Komöödia

18. - Laul

Ma tean, et see kõlab vist veidralt, aga see oli see päev, see hetk, mil midagi minu sees päriselt murdus. Sest see oli ju mu enda otsus ja üldsegi mitte halb, kui nii võib öelda. Võib-olla ei murdnud see mind. Vaid lihtsalt lõi ühe valusähvakana näkku ning tuletas sulle meelde kõike läbielatut.

Sest ometigi algas see päev nagu iga teinegi. Tundides ei juhtunud midagi erakordselt ja sel päeval ei säranud isegi Juss enda vaimuka arulagedusega. Isegi kõhedal viisil vaikne ja rahulik. Ma ei taha küll sellest rääkida nagu mõnest matusest, aga lihtsalt selline... teistsugune oli.

Tabasin Gregori teolt, kui ta parasjagu meie plakati üles pani. Seal ilutses suur pealkiri "Lihtsalt-bänd", aga kõige ilusamas ja vingemas võimalikus fondis. Jah, Lihtsalt-bänd. See oli kõik, milleks meie suured melonid suutelised olid. Kirjas oli "kontserti" täpne aeg ja koht. Minimaalne ja mõttetu - mõtlesin ma, aga vaadates Gregori uhket näoilmet, jätsin ma selle lausumata. Vähemalt oli plakat väga hästi kujundatud. Gregor oli selline mees, kes oskas lihtsalt alati ja kõike. Kes muudaks ka koerasita kunstiteoseks.

Mustal taustal oli minu nimi valges tekstis, mis ütles lihtsalt ja lühidalt "Ethan Kivimäe - solist" nagu oleksin vaid nimi paberilehel, mingi näitaja. Või siis just eriline? Et sai tehtud selline asi ja kirja pandud? Sest paari aasta pärast ei mäleta seda keegi peale minu enda ja kui keegi küsima peaks, siis ainsaks hädiseks tõestuseks on mul see plakat, mis ütleb "Ethan Kivimäe - solist".

Võtsin end kokku ja jalutasin muusikaõpetaja kabineti poole. Sammud ja südamelöögid kajasid minu peas. Vahel kordamööda, vahel korraga, siis lihtsalt kõige häirivamal ja ebakorrapäratumal viisil. Need lihtsalt olid seal täieõiguslikult ja blokkisid ära kõik, mis päriselt minu ümber toimus. Kellegi naer, nutt, karjumine - ükskõik. Minu peas kõlas vaid üks hääl ja üks viis. Ma ei tundnud seda äragi. Kuid lihtsalt mahe, tuttav, aga ometigi nii kauge, et kuuled seda nagu unes. Sest tegelikult seda ju polegi seal.

Koputasin muusikaõpetaja uksele kolm korda ning astusin seejärel sisse. Ta naeratas mulle malbelt ning sõnas: "Tere päevast. Mis mureks on?"

"Seda, et... Mul ei ole siis kaassolisti selle Teie... konkursi jaoks," ebamääratlesin ma lootuses, et naine aru saab, mida ma öelda tahan.

Tema tegi vaid kohkunud silmad ning imestas: "Et sa siis ikkagi lähed?"

"Te ju... palusite?"

"Jah, see on tõsi." Õpetaja naeratas sõbralikult. "Keda sa siis soovid? Saad valida ükskõik kelle." Isegi tema tundus täna erinev.

Keda sa siis soovid? Saad valida ükskõik kelle.

"Ma tahaksin Marleeni tagasi," vastasin ma võimalikult külmalt.

"Noh... Kui sa sellega tõesti ise nõus oled. Eks sa tee, mis sa tahad," lausus õpetaja ning asus enda paberite kallale. Noogutasin ja astusin uksest välja. Vajasin värsket õhku, sest olin peast täiesti soojaks läinud. Kahjuks polnud meil aga mingeid maagilisi vahetunde, kus viieteise minuti sisse mahuvad kõikvõimalikud põnevad sündmused ja minulgi tuli klassi minna ja seal edasi lämbuda. Ma tõesti ei mõtelnud selgelt. Või just kartsin, et mõtlen.

Ma jälgisin teda terve tunni. Tema lohakas hobusesabas juuksed langesid laisalt tema pusakapuutsile. Ma teadsin, et ta ei näinud isegi vaeva. Aga ta oli ikkagi nii ilus. Marleeni kahvatu ja väsinud nägu välksus kõrvale, mis pani tema roosad huuled kaunilt naeratama. Ükskõik, kes see oli, ei olnud see naeratus mulle.

Ta oli jälle kõhn. Oli muidugi alati olnud, aga vahepeal oli palju parem. Ega nüüdki halb ei ole, aga nägin ju isegi kaugelt ära, et tal kõik korras ei olnud. Üheltpoolt tahtsin selle üle lihtsalt irvitada ja ega ju ikka ei tohiks kutsuda naise poole, kes näeb välja nagu tal päevigi ei oleks. Kuid samal ajal ei tahtnud ma üldse naerda ja kogu segadus tekitas minus tule. Mitte mingi armas säde, vaid lihtsalt laastav tuli ja kõige halvem ongi, et mulle meeldis nii.