Komöödia

10. - "Hei, lilleke."

*Marleeni vaatenurk*

Viskasin pingi juures säutsuvale linnule ühe leivaraasu ning jälgisin teda. Sügis hakkas külmaks muutuma. Karin tegi minu kõrval midagi enda telefonis. Olin mõtliku näoga, kui mainisin: "Oled siis kuulnud, et Ethan on nüüd bändis..."

"Jaa, jaa," mühatas ta ärritunult.

"Ma ei tahtnud närvidele käia, kas tead..."

"Marleen, palun!" käratas ta. "Sa mitte millestki muust ei räägigi kui temast. Mulle jõuab kohale, eks ole! Miks sa ta siis üldse maha jätsid, kui see sinu jaoks nii hull asi on? Mul on endal ka probleeme, kas sa ei mõtle sellele? Ja nüüd olen mina see bitch..."

Jäin häiritult tema kõrvale nihelema. Ma oleksin tema juurde jäänud sellest hoolimata, et ta mind solvanud oli, aga ilmselgelt oli midagi viga ja ma ei tahtnud teda üksi jätta. Samas kui ta minu peale niimoodi karjus, siis ta ei tahtnudki mind sinna. Lõpuks tõusin püsti ja jalutasin kooli poole.

Ohkasin. Kuidas tal läheb? Miks ma temast nii palju mõtlema pean? Kas temaga saab kunagi kõik jälle korda? Kas tema mõtleb minust ka vahel? Ma ei saanud midagi parata. Iga kord kui ma teda nägin, jäi mul hing kinni. Ajaga pidi see ju üle minema, aga kui kaua pidin suutma veel oodata? Sellest punktist jõudsin järeldusele, et tunded ei kao kunagi täielikult. Väike osake jääb alati armastama, aga minul ei olnud mingit väikest osakest. Olin kogu oma südamega ja hingega temaga. Iga kord kui ma silmad sulgesin, nägin sealt just tema naeratavad nägu. Urgh, Ethan, miks sa pead mind niimoodi piinama?

Ta on haavunud, aga kui ta saaks olla ta ise, siis oleks ta kõige toredam ja imelisem inimene, keda ma tean. Ja tema naeratus saaks sulatada ükskõik kelle südame. Tal on piltilus nägu ja paksud mustad juuksed, mis tavaliselt seksikalt sassis on. Mis olen mina tema kõrval? Kindlasti taipab seda ka tema, et ma olen lihtsalt mitte midagi. Selle üle ei ole ma kurb. Olen pigem õnnelik koosveedetud aja eest. Nüüd ma kõlan nagu mingi nostalgialembene vanainimene. Oh Jeesus...

"Hei sina!" hüüdis mulle rõõmsalt tuttava hääl. Noormees võttis minu ümbert kinni ning päris: "Miks nii morn?"

"Ma ajasin Karini kurjaks."

"Ära talle pahaks pane," sõnas Indrek. "Tal on viimasel ajal Jussiga väga keerulised suhted."

"Miks nii? Ja miks ta mulle rääkinud pole?"

"No tead küll neid naisi. Üks väike asi ajatakse nii suureks. Näiteks... Ütled nii: "Kallis, sa näed täna nii ilus välja!" Nii, siis naine mõtleb: "Oi Jumal. Miks ta ütles täna? Tavaliselt olen siis kole vä? Appi, ta lihtsalt tahtis mind mingi suvalise komplimendiga meelitada. Aga miks? Kas ma olen siis nii kole? Issand Jumal! Ei, tead... See pole tema süü, et ma kole olen. Peaks ära tapma ennast." Ja samal ajal ei ütle mehele mitte midagi, mingi lambist solvub eks ole. Ja tead seda Jussi meil küll..."

Torisesin: "Vau, aitäh tõesti."

"See on siiski tõsi," naeris ta. "Enamjaolt."

Vaatasin mornilt ikka enda ette. Pidi see vahetund nii pikk olema...

Järgmisel hetkel tundsin Indreku käsi ümber enda. Minu kiljumise saatel korjas ta mind endale käevangu nagu ma oleks mingi puupalk, millega kaugust visata. Ta kommenteeris muretult: "Oi, sa oled väga kerge."

"Mida asja sa teed?!" paanitsesin ma.

"End lolliks," vastas ta enda päikselise naeratusega ja jooksis täie kiirusega kuskile ja ma ei tea kuhu, sest ma pigistasin tugevalt enda silmad kinni.

"Appi! Mida sa teed?" tuli mul jälle karjuda.

"Pigem mida hakkan tegema," vastas ta muiates. Ehmusin kohutavalt, kui ta täiskiirusel mind keerutama hakkas. Mis tal arus oli?! Ma oleksin võinud ju niimoodi seitsme tuule poole lennata!