Komöödia

7. - Kutse

Terve nädal möödus nii, et me peaaegu ei rääkinudki üksteisega. Karin hängis oma sõbrantsidega, mina krabasin endale Indreku ja Jussil on ka piisavalt palju sõpru, et ta üksi ei peaks jääma. Mille pärast see oli, on raske öelda. Suurt rolli mängis kindlasti kooliõues juhtunu, aga siiani ma polnud enda jaoks selgeks teinud, miks need asjad nii läksid.

Järjekordsel söögivahetunnil otsustasin Indrekule mingil määral rääkida, mis juhtus. Ma tõesti vajusin nõu ja ühte minu omast selgemat pead. Indrek oli olnud alati hea jutukaaslane, kuigi temaga rääkides läks jutt tihti tüdrukutele ja seksile. Selline ta oli, see oligi tema ja meile meeldis ta just sellisena. Temana. Tõsisema teemaga mängis aga elutarka ja andis reaalset nõu ka. Niisiis, ohkasin välja ja rääkisin: "Indrek, kuule... Mul on sinu abi vaja."

"Räägi, mis sa kokku keerasid?"

"No teisipäeval juhtus midagi taolist, eet... Karin vedas mind mingi vahetunni ajal minema kuskile võssa ja me eem... rääkisime seal."

"Rääkisite seal? Mis veel?"

"Ja siis juhtus kuidagi nii et me suudlesime ja siis tuli Jaanus ja siis ta lükkas mind ja ta oli pahane aga ta oli šokis ka ja Karin oli vihane ja karjus Jussi peale ja Juss näis minu peale solvunud olevat ja nüüd me ei räägi mida ma tegema peaksin?" Kirjavahemärke - andke andeks - ma tõesti siia vahele ei pannud, sest just niimoodi vahet pidamata ma rääkisin. Oleksin saanud tühikud ka vahelt ära võtta, aga nii hoogu ka ei tasu minna.

Indrek oleks oma suust peagu lasnud morsil välja pursata, ta oli just lonksu võtnud. Või siis toimus okserefleks, ma kindel ei ole. Ta neelas ehmunult morsi alla ja päris kohe peale seda: "Oota millest sa räägid? Miks te suudlesite? Kas see tähendas üldse midagi? Miks Juss nii tegi, ta ei teeks kunagi midagi taolist!"

"Ma ei tea Indrek, ma ei saa millestki aru. Aita mind."

"Kõigepealt uuri Jussi käest välja, miks ta pahane on. Kariniga ka räägi, et mis see täpsemalt oli. Sa saadki enda küsimustele ainult siis vastuse, kui sa lähed ja küsid neilt, Ethan. See võib olla raske, aga see pole keeruline. Ma olen pealegi täiesti kindel, et Juss annab sulle kergesti andeks, ta on väga lühikese vihaga, eriti sinu vastu. Ja sina ka ei tohiks selle lükkamise pärast pahane olla. Kariniga on keerulisem, kes neid tüdrukuid ikka teab" jutustas Indrek mulle mõtlikult, mina teda suurte kõrvadega kuulates ja kõike ajju salvestades.

Hiljem veel samas vahetunnis ja endiselt sööklas, silusin oma punast õuna, mis einega kaasa anti. Põrgulik kavatsus nagu tavaliselt, suur soov toitu minema visata. Minu sees tärkas aga tuluke, kui nägin söökla teises otsas Marleeni, kes oma ninaga nagu ka oma mõtetega enda tühjas taldrikus oli. Kekslesin mänglevalt tema poole ning sõnasin talle läikivat õuna ulatades: "Tahad?"

Tüdruk võttis selle tänulikult sõnade saatel "Aitäh, kena sinust" vastu ja hoidis puuvilja imetlusega oma peenikeste sõrmedega kätes.

"Aga ei saa!" hüüdsin kiuslikult, talle paraja vopsu vastu käsi andes, mistõttu õun põrandale lennates end vastu lauajalga vigastas. Teine aga vaatas mind tuimalt, korjas õuna üles ja pühkis selle oma pusavarukatega nii enam-vähem puhtaks. Viis oma taldriku ära, kehitas õlgu ja võttis õunast ühe kohutavalt isuka ampsu.

Indrekus, kes see aeg oma kuttidega oli hänginud ja mind silmanurgast piilunud, tärkas mingi säde, kui ta Marleeni nägi. Marleen oli ju tüdruk. Ja kui Indrek juba tüdrukut nägi, siis hoidke alt! Just nii - maailmas on billioneid tüdrukuid, aga piisab ühe nägemisest, et Indrek pöördesse läheks. Blond käis käega läbi oma juuste, köhatas hääle selgeks ja jooksis sama hästi, kui keel suust väljas Marleeni poole.

"Tere," alustas ta sõbralikult, "sa oled Marleen, käid meie klassis, eks?"

"Jah, sa oled siis märganud" kogeles Marleen aralt vastu. Liikusin nende juurde.

"Oi, sind on võimatu mitte märgata, kenake" rääkis Indrek mesimagusalt, oma sügavaid siniseid silmi kuritarvitades.

Ma mõtlesin, et mis kurat siin toimub? Indrek oleks saanud ükskõik millist tüdrukut siit koolist ja ruumist ja vahetunnist sebida, miks just ugh... Marleen. Nimetatu osutas minule ja lausus kurvameelselt: "Hea, kui see mu nimegi mäletab."

"Kuule-"

"Ah, mis sa räägid. Sa oled tõepoolest üks pärl."

"Indrek, sa peaksid silmaarstil-"

"Mis sa meelitad nüüd" rääkis tüdruk Indrekule, ise oma punastamist püüdes varjata. Kellele minu vahemärkused ikka korda lähevad?

Poiss vaatas mind kavalalt, Marleeni mänglevalt ja jutustas oma juustega aeg-ajalt mängides: "Meil oli siin tegelikult plaan Luciferiga järgmisel nädalavahetusel minu poole maale tulla. Oleme järve ääres, veedame mõnusalt aega. Äge oleks, kui sa tuleksid ka!"

"Mida!? Sa-"

"Ma ei tahaks tüli tekitada" segas Marleen häbelikult mulle jälle vahele. 

"Ma ei lepi eitava vastusega, siin on mu number. Ilusat päeva, päikesekiir!" jutustas Indrek flirtivalt naeratades ning tüdrukule oma numbrit andes, seejärel lahkudes. Indrek reaalselt lõikas kodus paberilipakaid, kirjutas sinna oma numbreid peale ja kandis neid iga päev kaasas, et ta saaks neid laiali jagada. Koguaeg sai võimalust ikka. 

Sitsisin blondile järele, temani jõudes sisistasin kurjalt: "Mida kuradit see pidi tähendama? Miks sa ta kutsusid!?"

"Küll sa näed" vastati mulle muigega ja see oli ka kõik, mis ma sain.

________________

Mul vedas nii palju, et pool mu juttu kustus ära. Seega võtsin osa maha ja kirjutasin teise poole ära. See pole üldse nii hea kui enne, aga ma loodan, et saan andeks. Need, kes enne esimese poole läbi lugesid, ei pea seda uuesti tegema. Sealt samast saab edasi lugeda.