Komöödia

22. - Puhastus

*Marleeni vaatenurk*

"Heia! Tundub, et sa saad Ethaniga suht hästi läbi," kostus hääl, millest oli raske aru saada, kas see on positiivse noodiga või mitte. Tõstsin oma pilgu ainult selleks, et leida enda eest imekaunis neiu, kellel olid säravad punased juuksed, peenelt tehtud meik ning veel parem kui ideaalne figuur. 

"Ah, eh, mis nüüd mina..." pomisesin tasa, sest tema kõnetamine oli mind üllatanud. Kõikidest inimestest, miks peaks just tema minuga rääkima. Ja veel kellest? Miks?

Karin istus minu kõrvale pingile, vaatas mind, muigas salakavalalt ja viis oma pilgu jällegi eemale. Vaatasime, kuidas tüdrukud staadionil kaugust hüppasid ja kuidas meie klassi poisid seal lähedal kätekõverdusi tegid. Omamoodi oli see vaatepilt koomiline, kuna enamus olid talvejopedega ja torisesid aeg-ajalt, kui lumi riiete vahele puges. Meie kehalise õpetaja tahtis meiega koridoris tundi teha, aga kõikidest võimalikest kohtadest on see kõige hullem. Eks need tüdrukud siis vingusid, säh, hoopis välja pandi siis. Karistus küll, aga mõni jäigi rahule. Kui poiste õpetaja seda säutsuvat naistekarja vaatas, siis otsustas poisid ka välja saata. Kuulsin veel ka, kuidas ütles neile: "Noh, vedelaks lähete siin! Mis see külm mehele ikka teeb? Naiste sappa, poisid." Ja nii see läkski.

Ma isiklikult vihkan kõige rohkem seda tundi. Ma ei saa kunagi kaasa teha. See on nii ebaõiglane. Kõik arvavad, et ma lihtsalt ei viitsi. Ega ma neile ei ütleks ka, et muidu ma viskaksin sussid püsti. Ainult õpetaja teab. Ma ei sulandu kuidagi sisse. Kui ma tahaks ka kellegagi rääkima minna, siis eks öeldakse ikka: "Mh, mis tahad? Sa polnud isegi seal!" No palun vabandust, kui mul normaalset elu pole!

"Ei, aga teil ikka on mingi värk," ei jätnud Karin järele.

"Ma ei saa aru, mis värk. Ta vihkab mind," torisesin ja peitsin oma nina jope kaelusesse, et külm nii kergesti ligi ei hakkaks.

Tüdruk tegi lõõgastunud näo, kui lausus: "Mingil määral. Ja rohkem, kui teisi, selles uba ongi noh."

"Oota... sa tuled mulle ütlema, et ma saan temaga hästi läbi ja siis ütled, et ta vihkab mind rohkem, kui kedagi teist?"

"Noooo kui sa selle "ja siis ütled" asemele paned "sest", siis klapib küll jamh. Ma tu-len sul-le üt-le-ma, et sa saad te-ma-ga häs-ti lä-bi, sest et ta vih-kab sind roh-kem, kui tei-si. Saad aru nüüd, lollike? Ja noh ta vihkab oma isa rohkem küll, aga põhimõtteliselt jääb asi samaks," seletas ta mulle, poolt teksti silbitades.

Püsisin hetkeks vaikuses, mõtlesin. Kortsutasin kulmu, siis jälle ei kortsutanud. Tegin nägu nagu sain aru, siis jälle mõtlesin, libises käest. Kortsutasin uuesti kulme, vaatasin Karinit segaduses ning teatasin: "Ei noh... mitte midagi ei saanud aru."

"Ahh, no muidugi ei saanud..." pomises ta tüdinenult. "Mida rohkem ta "vihkab", seda rohkem ta armastab!"

Kohkusin veidike Karini öeldu peale, kuid põhjust tegelikult polnud. Ethan ei armastanud mind, ammugi polnud armunud ja ma ei meeldinud talle. Jutul lõpp. Ma lihtsalt vaatasin lootusetult tema poole, kui ta seal lumes ukerdades seljalihaseid uhas teha. Tema tumedast juuksepahmakast torkasid silma lumehelbed, kes olid endale hea koha leidnud. Kuigi nad olid valinud endale kiire tee sulamiseks, sest kellegi nii kuuma... Ei! Nii ei tohi mõelda! Ajapikku muutus Ethan suhteliselt hädiseks nagu ei jõuaks teha. Vaevalt, et ta keskendus üldse. Temal jagus silmi ainult ühe inimese jaoks ja see oli Jaanus. Nimetatu ise oli sama hädine nagu üldse ei jaksaks teha. Aga ma tean, et jaksasid. Isegi kõige tüsedam poiss tegi veel ilma hingeldamata. Jaanus ja Ethan vahetasid imelikke pilke, pöörasid need siis ära, tundus nagu pomisesid endale "ei, ei" ning jätkasid oma ebamääraste liigutustega.

Kui Jaanus end enam tagasi ei jõudnud hoida, hõikas ta üle terve staadioni: "WIGGLE-WIGGLE-WIGGLE!" 

"AVV JEEEE!!!" karjus Ethan ürgse jõu ja metsikusega vastu.