Komöödia

21. - Vanaisa

"Sa oled ikka veel siin."

"Jah. Tahad, et ma lahkuksin?"

"Tee, mis ise heaks arvad," ütles tema. Tundsin pettumust, mis mind sugugi ei üllatunud. Isal oli juba kombeks kõiges pettuda, mida ma tegin või ütlesin. Tegelikult ta vist lihtsalt ei tahtnud, et ma lahkuksin, aga tema seda ei öelnud. Ta ei ütelnud kunagi midagi tarka, kui selleks vajadus oli. Isa tundus lihtne, kuigi tegelikult oli keeruline. Mina olin jälle lihtsalt pahane.

Tõusin üles ja suundusin hambaid pesema. Tavaliselt lähen reede õhtul juba ema poole, aga viimasel ajal vältisin seda. Tanel oli haige ja röökis 24/7. Mul ei olnud ka kombeks kaua magada, seega ma ei imestanud, et kui ma kell üks üles ärkasin, siis isa kannatamatult mu ukse peal seisab ja mind minema ajab.

Viskasin eelmise päeva riided selga ja tegin midagi süüa. Seejärel lahkusin.

Olles uksest välja astunud avastasin aga, et üks mees astus meie hoovi sisse, nii et me poolel teel uksele kohtusime. Mees nägi vana välja, aga sellest hoolimata heas vormis. Ta oli imelik. Mitte, et ta oleks välja näinud nagu mõni kodutu või kerjaja, aga tema näol oli veider irve.

Minuni jõudes patsutas ta mulle õla peale ja naeratas: "Noh, poiss, mäletad mind või?"

"Eeh... ei?" Ma ei tundnud seda inimest ära, aga ei saanud kindel olla, sest mul oli nägusid ja nimesid tohutult raske meelde jätta.

Mees imestas: "No kuidas sa siis mind ei mäleta?"

"Kuidas sina mind mäletad?" küsisin lolli küsimuse vastu.

"Kuidas ma siis sind ei mäleta? Mis su nimi oligi... Eetan?" 

Mühisesin rahulolematult. Need, kes ei viitsi mu nime õigesti öelda ja kes ei aktsepteeri Lucyt mingisuguse nimena, need ütlevad mulle eestipäraselt "Eetan". See oli tõesti lihtne lahendus, aga kõlas kuidagi võõralt. Samas on parem end just vanainimestele nii tutvustada, kui neile mitu tundi selgitada, kuidas su nimi töötab. Loll nimi, siin Eestis.

Irve või võõra mehe näole püsima, kui ta käe mu õlalt sujuvalt mu õlavarrele liigutas, seda silitas ja mainis: "Jah, sa oled täpselt nagu tema. Oled ilusaks saanud."

"Ookei!" laususin võikast kujust eemaldudes. "Mul on nüüd palju tegemist, ma siis... jah." Kahtlane oli.

Nüüd jõudis õue ka minu isa. Tundsin suurt kergendust, nüüd ei olnud see imelik vanamees minu probleem. Isa ilme teda nähes oli väga üllatunud ja kohe kindlasti mitte positiivsel moel. See pakkus mulle huvi.

"Oi, sina ka siin!" hüüdis võõras talle naerusuiselt. Isa nägu vajus ära, tundsin seda pinget, mis õhus lendles. Vaatasin sündmust suurte silmadega. Paps mängis kõigiga ju alati eeskujulikku, ükskõik kellega tegu. Selle mehe tahtis ta aga nahka pista. Viimaks küsis ta ärritunult: "Mida sa siin teed?"

"Tulin vaatama, kuidas pereelu kah sujub!" vastas vanamees muretult. Ta teadis, et ta minu isa ärritab. "Nüüd, kui teil on ka uus ilmakodanik..." Ta turtsatas naerda. "Tuleb ikka vaatama tulla."

"Kuidas palun?!" imestas isa.

"Ega ma ei saa siis tulemata jätta, kui uus Kivimägi sündinud on," vastas võõras lõtvunud käsi laiutades.

Paps sulges silmad ja hingas korra sügavalt välja. Ma ei olnud teda kunagi sellisena näinud. "Mitte ühtegi uut Kivimäge ei ole sündinud. Tee endale heategu ja mine nüüd ära."

"Räägi jah. Su naine sai lapse ju."

"Jah! Ta ei ole enam minu naine ja tema ei puutu üldse asjasse!" rääkis isa poolkarjudes. Pilk tema silmades ütles, et ta tahab selle mehe elusalt maha põletada. Ma ei teadnud, kas ma peaksin seda kartma, sest see oli minu jaoks väga võõras.

"See, kes on ükskord su naine, jääb selleks igavesti," jutustas tundmatu elutarkusi. "Sinu naine on sinu pereliige, sinu pereliige on minu pereliige. Järelikult sinu naise laps on pereliige ja mul on õigus oma pereliikmeid näha." See kõlas juba päris kõhedalt.

"Sina ära räägi enda õigustest," urises paps. "See on haige inimese jutt, tal on oma pere, mis ei puutu üldse sinusse. Samamoodi ei puutu minu perekond üldse sinusse."

Mees minu kõrval näis sellest solvuvalt. Ta õrritas: "Kas enda vanemat ei peaks mitte asuatama?" Vanemat? See seletaks niimõndagi. Ta peab siis olema minu vanaisa. Kuigi viimane asi, mida ma maailmas ootasin on see, et pärast kõike seda, kui ideaalselt pidin mina enda isa kohtlema, siis on tema suhted enda omaga sellised... Ei tea, kuidas see mees ta siis niimoodi välja vihastanud oli.

"Käi põrgusse," nähvas isa vastu.

"Oi, oi! Ainult jumal saab mind hukka mõista, poeg," targutas mees. Mõnes mõttes mulle isegi meeldis, mida ta mu isaga tegi, sest paps oli samamoodi selliseid asju alati minu peal ära kasutanud. Nüüd ei osanud ta enam midagi öelda.

Tundmatu (või enam mitte nii tundmatu) rääkis murevaba irvega edasi: "Küll ma tite juures ka läbi käin, aga tead, su poeg siin on ka väga ilusaks sirgunud. Mulle väga meeldiks oma lapselapsega rohkem aega veeta."

Nüüd mu isa naeratas ja sellest hoolimata, ütles ta enda elu kõige tõsisemad sõnad: "Tore lugu küll, aga sa lahkud nüüd ja ei tule kunagi tagasi. Kui sa aga tuled veel kunagi minu lähedale, tuled mu poja lähedale, tuled mu pere lähedale, siis ma vannun - ma tapan su." 

"Sa oled peast soojaks läinud!" arvas vanamees ja lahkus seejärel. Ka isa kadus vihaselt tagasi majja. 

"Mu pere on ikka nii imelik," ütlesin endale, kui ma ema poole jalutasin. Seal piisas sõna "vanaisa" ütlemisest, et mu ema nägu täiesti kahvatuks tõmbuks. Tahtsin väga teada, mis toimub, aga keegi ei räägi mulle ju midagi.