Komöödia

3. - Tüütu paaristöö

Marleeni pilt on üleval. (cast)

______________________________

Kõik läksid närvi, kui õpetaja mainis sõna "paaristöö". Alustan selle lausega, sest nii jubedalt klišee, kui see ka pole, muutis see kõike.

Õpilased läksid nii ärevile paarilise leidmisega, et keegi ei suutnud kuulata, mida üldse tegema peab. Igaüks tahtis sõbra tähelepanu ja et tema samamoodi mõtleks. Juss oli kibekiirelt Karinist haaranud ja absoluutselt nõudnud, et tüdruku endale saaks. Reetur nimega Indrek oli endale saanud armsa tüdruku, keda ta eile sööklas sebis. Mis on lamedam kui neljases grupis üksi jäämine? Masendav.

Keset seda saginat istus tüdruk. Ta oli vaikne ja vaatas klassi häbelikult, kohati isegi kurvalt. Tema pilk jäi pidama bioloogiaõpikus, mida ta sealt kohe üldse enam tõsta ei tahtnud. Märkasin seda, sest see oli nii märkimisväärselt märkamatu. Ta on tüdruk sööklast.

Kui klassis valitses enam-vähem vaikus, teatas õpetaja naeratusega: "Õnneks on meil klassis paarisarv õpilasi, keegi ei pea üksi jääma. Enamus teist on küll veel võõrad, aga see on suurepärane võimalus üksteise tundma õppimiseks!" Kümnes klass oli just alanud ja peaaegu kogu klass vahetunud. Heal juhul oli veel meiega seitse-kaheksa endist õpilast. 

Krimpsutasin oma nina. Ma ei tahtnud mingi hälvikuga lõpetada.

"Käed püsti, kes jäid üksikuks," käskis õpetaja ja uuris klassis ringi. 

Ei iial. Samahästi võiks ringi joosta ja karjuda: "Olen ülejääk! Palun võtke mind!" 

Jõllitasin Karinit reedetult. Ta lõi mind karmilt oma küünarnukiga, et ma oma käe tõstaksin. Ohkasin ebavajalikult valjult ning viskasin oma käe hooletult õhku. Ainult mina ja... tema. See ei ole ju võimalik.

Õpetaja silmas mind ja seda halli tüdrukut, lõi käed rahulolevalt kokku ning teatas seejärel: "Seega jäävad Marleen ja Ethan. Tore, et kõigil oma paarilised on, saage ikka hästi läbi! Aga te võite kohe alustada!" 

Kõik tormasid oma paariliste poole ja hakkasid elavalt vestlema. Enamasti puudutasid jututeemad aga koos välja minemist, üksteise tundma õppimist. Loomulikult seletas Juss Karinile, miks Extrella krõpsud on Lay'si omadest paremad.

Mina lonkisin selle tüdruku poole, kelle nime ma enam ei mäletanud.

Istusin vaevaliselt tema lauda. Pärast hetkelist silmsidet peitis ta oma pilgu ära nagu oleksin ta tabanud jõllitamast. Rääkisin ükskõikselt: "Lugu on nüüd selline: ma ei tea, mis me tegema peame ja mind ei huvita, mis me tegema peame. Kaks varianti: sa kas teed selle töö ise ära ja vastutasuks ma hindan sind. Variant kaks: ma teen seda üksi ja me ei räägi enam. Pooldan esimest."

Tüdruk ohkas ebamugavalt. "Kas asi on minus või oled sa kõigiga selline?"

"Milline selline?" piinasin ma.

Pärast lühikest pausi vastas ta: "...Tõrjuv. Usun, et see on õige sõna. Ära solvu."

"Ei, see on ainult sulle," vastasin ilmutamata ühtegi märki sarkasmi ära tundmiseks, kuigi ma tegelikult ju seda nii ei mõelnud. "Rääkimata sellest, et sa mul eile sööklas margi täis tegid. Mis värk sellega on! Sa jooksid ära, nagu ma oleks sind seal koha peal vägistanud, äkki oleksid karjuma ka tahtnud hakata?"

"Palun vabandust..."

"Vabandust?" Turtsatasin valjult. "Ilmselt peaksin mina vabandama. Segasin sul söömist, mida sa ilmselgelt hädasti vajad."

Tüdruk tõmbas oma haiglaselt peenikese käisesse tagasi ning vaatas mind haavunult. Naeratasin. Ma ei tahtnud naeratada. "Mis viga? Ega sa just ära ei surnud?" mõnitasin ma. Ma ei tahtnud teda mõnitada. Miks ma olen selline?

"Mis ma tegin sulle?" ei saanud ta aru. "Olin omast arust lahke..."

"Oh honey..." ohkasin murelikult. 

"Ei. Saa ei tee seda praegu," rääkis pruunisilmne tüdruk närviliselt pead raputades. "Terve elu olen ma sinusuguseid talunud, aga sa ei tee mulle praegu nii!" seletas ta tulihingeliselt ning väljus oma asjadega klassist.

Kõigi silmad jäid minu peale, õpilased püsisid mõni sekund haudvaikselt, kuni naasesid oma tegevuse juurde. Õpetaja pilk praadis mind kritiseerivalt. See polnud minust tõesti kena. Igati karakterile kohane.

Pärast tundide lõppu kodu poole lonkides nägin tee peal Karinit, hüüdsin tema nime ning sörkisin naeratades tema poole. Ta vaatas mind tuhmi naeratusega, mis koheselt kadus. "Mis viga?" pärisin ehmunult. Algul ta vaikis, siis ütles: "Sa olid Marleeniga liiga õel."

"Kes on Marleen?" pärisin segaduses. Karin tõstis tempot, nagu tahaks ta minust kiiremini lahti saada. Ta ohkas tüdinult ning vastas: "See tüdruk, kes bioloogias ees istub, sinu partner paaristöös?"

"Ah too..." venitasin naeratades, vaatasin jälle tõsist Karinit, mistõttu naeratus vaibus.

Mõne aja pärast avas tüdruk oma suu: "Mulle hetkeks tundus seal, et sa ei palunud tema käest vabandust selle söökla-asja pärast. Ma ise ka ei tea, mis mind reetis," teravmeelitses neiu.

"Sa ei tea isegi, mis juhtus," püüdsin seletada.

"Mul on tunne, et kui ma teada saan, vihastun veelgi enam."

Oigasin. "Miks sa sellest nii palju hoolid? See on ju-"

"Ole vait ja tee nagu ma ütlen."

Mu ehmunud pilk Karini surmtõsisele näole lõbustas teda. Ta ilme muutus naeruseks. "Ole nüüd üks kord kena ja tee see ära," palus ta ilusti. "Uus häbelik klassikaaslane ja sina kohe kargad kõrri. Ma kahtlen ka, et teised su huumorist aru saavad... Ma lihtsalt ei taha ju, et kellelgi halb oleks."

Põrnitsesin teda ärritunult. Ta ei saanud mulle nii teha.

"Kui sa ilusti käitud, siis ma võin sind välja viia," meelitas ta mind muigega. "Ja võib-olla, kui sul hästi läheb, lasen sul ka elusana koju tagasi jõuda. Ainult siis, kui sa vabandust palud."

"Palun vabandust," vastasin armunud näoga.

Karin pööritas silmi. "Marleenilt."

"Oota milline see oli?"

Tüdruk pööritas ärritunult silmi ning pööras mulle selja, punased lokkis juuksed kaunilt taga lendamas. Ohkasin sügavalt välja ja kiirustasin ütlema: "Okei ma üritan nagu midagi mitte hullemaks teha ja ta nime meelde jätta. Anorektik Marleen..."

"Keegi annab sulle varsti molli, ma garanteerin seda. Kui mitte Marleen, siis mina."

"Karm," muigasin.

"Sa räägid liiga palju."

*see osa on ümberkirjutatud