Komöödia

15. - Ricky

"Vaata, kuhu sa tormad!" pahandas minuga mingi kaheteistkümnendik, kellele ma tänu Jussi "kogemata" lükkamisele otsa lendasin. 

"Sorry, see homo vastutab seal," seletasin pöidlaga Jaanusele osutades. Poiss ise naeris süütult ja jooksis nagu liputava sabaga ja ila tilkudes Karini juurde, kes nurga tagant välja ilmus. Jälle jättis ta mind Karini pärast üksi, no selle pärast ma ei tahagi neid kokku lasta! Kuhu mina siis jään? 

Nii suurt tõredust ma enam ei tundnud, kui kuti nägu lähemalt uurima hakkasin. Mõistsime mõlemad, et oleme tuttavad. Olin selle tüübiga käinud tihti kossu ja jalkat tuurimas ja ta oli suhteliselt tuntud ja populaarne. Käis Indreku ja teiste sellistega tihti läbi. Jällegi ei saa mainimata jätta seda, et mees ise tundus nii kuum, et iga naissoost olend Maal oleks tema ümber maha sulanud. Sellised inimesed hävitavad kord planeedi. Tegelikult olime välimuselt suhteliselt sarnased: mõlemal kohevad ja paksud mustad juuksed, tungivad tumedad silmad ja suhteliselt hele nahk. Tema oli pikem ja minul oli ühes kõrvas rõngaauk. Mõni oli küsinud, et kas me oleme vennad, aga see oleks suhteliselt veider. 

"Ethan, sina!" rõõmustas ta, minu kätt semulikult surudes. 

"Ricky," noogutasin talle silma vaadates. Hoolimata sellest, et kõik tema klassikaaslased vaatasid, rääkis ta ikka minuga. Tavaliselt ei taha keegi noorematega rääkida, aga ma polnud ka mingi päris tatt. Ricky seletas mulle, kuidas ta tahab minuga minna mängu vaatama, aga meid katkestas tugev lüke mu kõhule, mis tuli selja tagant.

"Juss, mis teed!?" hüüdsin ma öökimisele sarnanevat häält tehes. Pöörasin end ümber ja põrnitsesin teda vihaselt, see selgitas vaid: "Noh, petad mind või?? Ei tegelt ma tahaksin süüa." Viimane tuli kõrvuni naeratusega. Kas minult sisikonna välja ajamine leevendab ta nälga? Seda tüüpi ei saagi kunagi ära toita, sööb kõige metsikumast hundistki rohkem. Müts maha tema ema ees, kes teda päevast päeva toidab ja üleval peab. 

Peagi vedas Juss mind õhinaga nurga taha, elevuses teatades: "Okei, ma tahan väga väga väga väga Karini ballile viia, kas ma peaksin talt küsima? Ainult mõni nädal on aega."

Tegin nördinud nägu. Kogu nägu vajus alla ja keha läks kössi. Tahtsin, et ta selle teema juba jätaks. Ma oleksin vist tapnud ka, aga et pidi just nii minema, et mu parim sõber armub mu teise parimasse sõpra. Aga mina? Minu elu? Kas see üldse huvitab kedagi? Tahtsin nutta, aga see oleks liiga põhjuseta tundunud. 

Minu ära vajunud olekut nähes, uuris poiss: "Ou, mis on?"

"Karin... Juss, sa ei meeldi talle. Ära piina ennast."

"Hakkan meeldima," vastas tema rõõmsameelselt, ise endaga võideldes. 

"Mh, ei! Sa ei saa aru."

"Selgita siis."

"Ta pole kunagi sind niimoodi maininudki. Ja kui ma olen püüdnud jutu sinule viia, siis noh..."

"Siis noh mida?? Räägi otse ära lihtsalt, ma ei solvu."

Järgmised sõnad tulid juba iseenesest minu keelelt: "Ta on öelnud, et sa oled... Kas ma tõesti pean seda ütlema? No et sa oled suhteliselt tola ja sinuga saab ainult nalja ja sinuga on mõnus naerda ja nii. Pealegi pole sa noh... tema tüüpi."

"Teisisõnu: olen täielik lollakas ja olen lihtsalt keegi naeruväärne narr, kelle üle on hea naerda. Ning ma pole piisavalt kuum" tõlkis ta minu teksti välja, lõpuks oma vihast poolt näidates. Ise mõeldes, et miks ta üldse loodab. Või vähemalt lootis. 

Kohkusin nii enda, kui ka tema sõnade peale. Miks ma pidin nii ütlema? Me oleme kõik ju semud, küll me üle saame. Eks? Taganesin oma parimast sõbrast paar sammu, kartlikult sõnades: "Sa ütlesid, et sa ei saa pahaseks. Või et sa ei solvu."

"Normaalne sõber on ta ikka küll! Ja türa, miks ma pean seda sellel aastal juba teist korda ütlema!?"

Meenus kord, kus ma olin Kariniga suudelnud. Ma polnud kunagi varem Jussi nii pahasena näinud, nüüd jälle. Mis tema peas küll toimuda võis? Sõbrad, kes teda reedavad. Keda ta üldse siin enam usaldada saab? Tegelikult oli ainult üks reetur ja see olin mina. Proovisin Jaanust veel maha rahustada, aga tema tormas solvunult minema. Mida ma nüüd tegema oleksin pidanud?

Kõndisin koridoris edasi, lootes leida kedagi, kellega juttu puhuda. Kedagi, kes poleks Juss ega Karin. Ja voh - kaks kärbest ühe hoobiga! Noh seal on see Indrek ja siis seal on see Marleen... no mida põrgut jälle toimub? Kui me Indreku maakodus olime, siis juba arvasin, et ta üritas meiega seal mingeid kosjatalitusi läbi viia, aga kas see oli tõesti nii? Läksin neile lähemale, et asja pisut uurida. 

"Ah, ole nüüd! Ma väga sooviksin sind ballil näha. Sa ei pea isegi minuga tulema, peaasi, et sa seal oled," lunis Indrek tüdrukut, kes teda umbusaldavalt vaatas. Marleen oskas vaid häbelikult pead raputada, isegi Indrek ei suutnud teda veenda. Aga tegelikult ka: Miks oleks pidanud Indrek Marleeniga rääkima? Ma ei ütle, et Marleenil midagi viga oleks, aga Indrekul on välja kujunenud "kõrgem klass" kuhu ta ise ka kuulus. Sealt ja ainult sealt noppis ta tüdrukuid, keda teistele näidata, teistega rääkis niisama. Miks siis Marleen? 

"Heeeeei, mis teoksil?" imbusin nende vahele, Indrekule käe ümber õla pannes. 

"Ma püüan seda kaunitari kaunis kleidis näha. Ja kui mitte tänavu ballil siis võibolla mõne aasta pärast valges kleidis altari ees," vastas tema naeratades. Marleeni enda nägu tõmbus punaseks nagu kõige küpsem juulikuu tomat. Smooth, Indrek. Tüüp lisas mind küünarnukiga müksates: "Sinul on ju enda kallis ballikaaslane valitud." 

Krimpsutasin igat osa oma näost, kuid endiselt õnnestus mul mitte mõne vana sidruni moodi välja näha. No see on, kui ma Indrekule midagi räägin! Rääkisin talle sellest korrast, kui ma Marleeniga kohvikus olin. Birgitile mõeldes tuleb kurku nii nutt, kui ka okse. Kõik need nädalad on rääkinud, et "Ma teadsin, et sa tuled veel paludes tagasi. Nüüd saan ma olla su number 1 printsess. Mul on hea meel, et sa aru pähe võtsid, kullake." Appi!

Pärast seda ajas Indrek veel igast seda bla-bla-bla flirtimist ja juttu, aga ühel hetkel sai mul hing täis. Kell päästis mind lõpuks ära, mis lasi mul Indrekuga kahekesi klassi jalutada. Sisisesin vihaselt: "Mis sul arus on?? Ma tean küll, et ta pole sinu maitse."

"Kas ma ei või enam inimesega rääkida ka?" 

"Rääkida võid, aga ma tean, et sa ei viiks teda iial ballile. Mis sul arus on!?"

"Mis vahet sel on, mida ma talle ütlen? Ei läheks jah, aga kuidas see sulle korda läheb, kui ma natuke lihtsalt jaman?"

"Sa-" alustasin vihaselt, aga lõplik tunnikell katkestas meie vestluse. Meist jäi veel õhku hõljuma ühe poisi segadus, teise poisi ärritumus. Need kaks üritasid üksteisest eemale tõmbuda, kuni lõpuks hajusidki nagu meie Indrekuga, kui me erinevatesse klassi otstesse end sisse seadsime.

Peale kooli nägin veel, et Karin oli mulle helistanud, kuid ma ei suvatsenud tagasi helistada. Muremõtetega ja enda vastu vastikust tundes lonkisin koju, kus rutiinipäraselt ukse lukustasin ja end oma voodisse heitsin. Hilja õhtul viis Ricky mind mängu vaatama, mis lõppes meie meeste võiduga. Ricky suutis mind tõesti naeratama panna ja selleks hetkeks ununes see kõik. Kõigil tuleb aeg, et koju minna. Ricky läks koju, aga mina läksin majja, kus ma elan.