Komöödia

9. - "Mitte nii ruttu, Äss!"

Mul on selline tunne, et mul ei ole teile enda elust just kuigi palju rääkida. Kõik oli sama, alati oli. Ma tundsin end endiselt süüdi, et enda sõpradele alguses valetanud olin ning nüüd oli närune ilma nendeta olla, aga eks see ole mu enda süü.

Isa oli ikka nõme nagu muidu, kuigi juba kusagil aasta jagu on ta minust veidike eemale hoidnud, vähemalt annab ruumi. Ema on endiselt edasi üks õel pohhuist nagu ka mina, seega nalja on nabani. Ahti on ikka Ahti, aga nüüd lähevad asjad ainult suurepärasemaks. Nüüd on neil nende täiuslik poeg ja armas armas perekond. Taneli eksisteerimine valmistas mulle küll kohutavat peavalu, aga pidin sellest hoolimata tõdema, et just see tatinägu oli parasjagu ainuke uus asi minu elus.

Mis puutub Marleeni, siis sellest on ka päris savi, kuna ma olen harjunud. Olin ju ka varem niimoodi suhtes olnud, et on täista kena plika ja hängid-chillid temaga veidike ning siis tuleb välja, et ta ei viitsi sinuga eriti aega koos olla, mida ta sulle teatab, aga sellest pole hullu, I keep it cool. Mis sellest, et ta mu südame julmalt välja rebis ja viskas selle leekidesse, mis ulatuvad taevani, mis paneb sind tundma nagu viimane pask siin ilmas, aga ei. Keep it cool.

Kuna mul ei ole teile palju uudiseid, siis ma räägin enda armsast sitamasinast edasi. Tanel on kohutav. Mina püüdsin natuke kaasa aidata ja teha lapsest imekauni kehaga modelli, aga siis saan pahandada, et ma last sodin ja see on kõik tema süü. Ise lasi sellel juhtuda. Aga ei, Tanel vingerdas enda hällis edasi nagu ta üldse ei teaks, millest jutt käib. Hea uudis on see, et mu ema ei pane mind enam kunagi last hoidma.

Et ma teid enda pika igava jutuga ei tüütaks, siis ma hüppan veidike aega edasi, sest vahepeal ei toimunud mitte midagi. Väga põnev elu sellel Ethan Kivimäel siinkandis...

Ma ei tea, kas teile jõudis kohale või mitte, aga nüüd olen ma selle kuti asutatud bändis. Mul polnud õrna aimugi, kes seal üldse oli või mis üldsegi selle põhilise venna nimi oli, aga olin omadega jõudnud sinna levelile, kus mind ei kottinud enam absoluutselt. Seega tuli mul üks novembriõhtu veeta kellegi garaažis nagu välja tuli. Kõlas kahtlaselt.

Helistasin kokkulepitud aadressil uksekella ning peaaegu koheselt tuli mulle vastu see sama tüüp, kes seda kõike üldse korraldama pidi. Ta kutsus mind asjaliku ilmega sisse, misjärel talle keldrisse järgnesin. Veel parem.

Kohale jõudes leidsin end suurest lagedast ruumist, kus oli küll pisut hämaravõitu aga mõnusa olemisega. Trummikomplekti taga istus üks poiss meie koolist, kes rääkis juttu teisega, kelle käes oli kitarr. Ma ei teadnud täpselt mida teha, seega võtsin seina ääres oleva diivani peal istet.

Pöördusin korraga nende kahe poole: "Ou, mis selle kutti nimi on, kelle pool me oleme?"

"Aa, see on Gregor. Igatpidi asjalik vend, kindla peale," rääkis poiss trummide tagant. Kitarriga vaatas mind imelikult, turtsatas ning päris: "Kuidas sa saad tema nime mitte teada? Ise tuled tema bändiproovi. Nii ei ole õige."

Kortsutasin kulmu. "Kuidas saad sina mulle ütelda, mis on õige ja mis vale?"

Mõlemad itsitasid ning selle saatel irvitas trummikutt: "Because he is always Rait." Seejärel tegi noormees trummidel sellise klassikalise "ba-dum-tss'i", mis iga hea killu juurde käib. Poiss, kellel rippus kitarr kaelas oli nüüd hulkmaad sõbralikuma näoga, kui ta lausus: "Minu nimi on Rait. Ei tahtnud nokkida, mul lihtsalt oli vaja, et sa küsiksid. Me oleme sellised lõdvad tegelikult."

Muigasin. Tundsin seejärel teise poisi vastu huvi: "Ja kuidas temaga on?"

Noormees teatas uhkelt: "Mina olen Mait."

"Kuule Mait, sina ole üldse vait," sõnas Rait, mille peale mõlemad taas kõhedust tekitavalt irvitama hakkasid.

Ei saanud küsimata jätta: "Kaksikud olete või?"

"No, this is Patrick," vastas Mait, mille peale Rait, kohe vihastas: "Ei ole nii! Mina olen! Pealegi keegi ei küsinud, kas see on Krõbe Krabi!"

Nõjatusin tagasi diivanile jättes need kaks omavahel jagelema. Ah et Rait ja Mait (kes muide ongi kaksikud nagu hiljem selgus). Tundus juba huvitav.

Mõne aja pärast ühines meiga ka Gregor ise, kes optimistlikult seletama hakkas, et siin on suurepärane aukustika. Tema pidavat mängima siin kõik enda viiulilood, aga kõige selle toimuva mõte oli see, et üheteistkümnenda klassi loovtööna oleks lahe midagi sellist korraldada, sest see on originaalne ning arendab temas muusikalisi võimeid ja organiseerimist. Palju õnne siis talle.

Kõigepealt tutvustasime kõik ennast. Gregor rääkis lihtsalt, et ta teab muusikast niimõndagi, seega teda saab nende asjadega usaldada. Mait rääkis kus ta trumme õppis, kust ta pärit on ning mis tema hobideks on. Rait oli aina vihasema näoilmega, sest tema vend rääkis kõik tema eest ära.

Kui järg minuni jõudis, tõusin ma pidulikult püsti nagu kõik teisedki ning rääkisin: "No mul on siin üks pikem kõne ettevalmistatud: Ma olen Ethan. Aitäh, kuulamast."

"Mitte nii ruttu, Äss!" pahandas Rait. "Kus sa laulma õppisid? Või üldse muusikat?"

"Ma olegi õppinud."

Mait tõmbas sügava sõõmu õhku ninna ning küsis: "Kas te tunnete seda lõhna?"

Rait raputas pead, vastates: "Lõhnab nagu pullisitt."

"Hästi!" Pööritasin ärritunult silmi. "Mul nii tähtsad kraadi ei ole nagu mõnel siin, aga mina õppisin muidu... kirikus."

Rait irvitas: "Paistab, et meil on siin oma enda Tanel Padar."

"Käi kanni," pahurdasin ma.

Kaua aega me ei lollitanud, vaid tegime rohkem selgeks, kuidas need asjad toimima hakkavad. Gregor seletas, et enamus laulud valib tema ning vuristas ette, mis bändide lugusid me mängime. Me pidavat paaril kooliüritusel esinema ja igaks esinemiseks saab igaüks valida kaks laulu, mida ma esitame.

Gregori plaan esimeseks korraks oli alustada lihtsatest lauludest, minnes juba keerulisemaks, et piiri katsetada. Enne alustamist uurisin: "Aga meil ei ole bassimängijat."

"Ta tuleb hiljem," vastas noormees lühidalt ning mul ei jäänud muud üle, kui lihtsalt õlgu kehitada.

Oli päris naeruväärne algust teha, sest me alustasime "Rongisõiduga", aga see tuli ka ära teha. See läks igaveseks ajalukku loona, mida meie koosseis esimest korda koos mängis. Kõlas isegi hästi, aga basskitarri puudumist andis tunda. Kui laul läbi sai, irvitas Mait: "See küll rööpast väljas ei olnud." Seda saatis muidugi tema kaksikvenna vaimustunud naer.

Liikusime uuele tasandile, milleks oli "Juba linnukesed". Poole laulu pealt jooksis keldrisse keegi, hoides ühes käis pillikohvrit, teises spordikotti. Teadsin kohe, kes see on. Lõpetasin laulmise ja mind järgisid ka kaksikud.

Gregor tervitas tulijat soojalt: "Jou, Riks! Võttis sul alles aega."

"Jah," vastas noormees, "pikka aega oli viik, aga siis me saime karistuslöögi lüüa ja see viis võidule."

Alles nüüd, kui ta oli enda asjad ära pannud, taipas ta minu ehmunud nägu vaadata. Tema oma tõmbus kergelt roosakaks. Kohmetusin: "Ricky, aga sul oli nagu eelmine aasta kaheteistkümnes klass ja..."

"Jah, nagu ka see aasta. Ma jäin istuma."

"Selles ei ole mitte mingit loogikat! Miks peaksid sina-"

"Jätkame harjutamist," segas Gregor ükskõikselt vahele.

Ebalevalt tõmbas Ricky kotist basskitarri välja ja võttis koha sisse. Noormees peatus veel minu juures ning sõnas vaikselt ja vabandavalt: "Ma ei teadnud, et sa siin oled, ma vannun."

Olgu, mis olgu, oli mul liiga ebamugav olla Rickyga ühes ruumis. Mul oli liiga imelik meenutada, kuidas ta mind suudles, kuidas ma pohmakaga tema pool ärkasin ning kuidas ta mind selle kõige pärast solvas. Oleks sellest siis veel vähe, et temaga veel terve aasta samas koolis pidin olema, pidin temaga ühes bändis ka veel olema. Elu peab mulle lihtsalt iga päev näkku toppima inimesi, kellega mul ebamugav olla on!

Ma lahkusin. Teadsin, et varem või hiljem tuleb mul end kokku võtta, aga see ei olnud see päev. Kaugeltki mitte. Oh ei!

___

Te taipate ka, aga esimene pool sellest osast räägib reaalselt MITTE MILLESTKI. Ma ei saa midagi teha, aga ma olen pärinud mingi pohhuisti haiguse. Pool juttu ongi mingi "Ma ei tea millest jutt käib, aga mul on savi." Jap.