Komöödia

19. - Piparkoogimehike ja rosinapea

Hõõrusin uniselt enda silmi, kui kuulsin uksekella. Lõunauinakuid polnud ma lasteaiast saati teinud, ja nüüd olin ikkagi titekombel pahane, et keegi seda segama tuli. Vantsisin pahuralt uksele ja vaatasin otsa Aidile, kes mind pahaselt piidles. Midagi hakkas nagu meenuma.

"Vabandust, Härra EiHuvita," rääkis ta ettehetivalt, "aga meil pidi täna kohting olema."

Vaatasin kella. Ups. Viisin enda tüdinud pilgu neiule tagasi ning väitsin: "Ma võtsin seda rohkem naljana. Oleks ma nagu jee tulnud."

Aidi ainult naeratas: "Kuule värdjas. Kui ma juba läbi külma siia tulin, siis pane enda perse valmis ja vea see parem minuga kaasa, eks?"

"Kohe nii otsekohene," muigasin. "Ja julm."

"Sina oled siin see, kes ülbitseb!" kaitses Aidi end. Turtsatasin ainult selle peale, jalutasin enda tuppa, võtsin sealt rahakoti ja võtmed. All panin jälle jope selga ja minu pilk jäi pidama nunnul kootud mütsil. Mul tuli täiesti väärastunud mõte.

Panin mütsi muretult pähe, naeratasin tüdrukule ja sulgesin meie järelt välisukse. Aidi narris: "Tead, põrgukoer, sa näed selle mütsiga välja nagu mõni piparkoogimehike."

"Hah-hah!" turtsusin ma. "Kuidas?"

"Mingi nunnuke noh. See ei lähe su bad-boy imagoga kokku."

"Nii-nii, ja sinu väike rosinapea külmetab täitsa ilma mütsita!" õiendasin mina.

Aidi ahmis õhku. "Kuidas palun? Rosinapea?!"

"Jah," naersin ma. "Sest see on väike nagu rosin ja sinna ei mahu just palju sisse. Kas seda vähest ei peaks kaitsma või?"

Tütarlaps lõi mind mu naeru saatel vastu ribisid. See oli isegi päris valus, aga see ei paistnud välja, kuna jope summutas lööki, ma ei saanud lasta mingil tüdrukul end kõikuma panna ja mul oli ka lihtsalt liiga naljakas. "Haige tropp oled ikka!" sisistas Aidi. "Endal sul rosinapea."

"Oi, ma kardan," vastasin kõige sarkastilisemal võimalikul moel.

Võtsin enda mütsi peast ja ajasin selle Rosinapea pähe. Enda sees pidasin kaunis-peenikest naeru ja ma olen kindel, et kogu mu nägu kiirgas lõbustatusest. Vot see oli dick-move. Eriti tahtis mind naerma ajada see, kui heldinud pilguga Aidi mind vaatas. Oh, kui ta vaid teaks... Ma olen kohutav.

Tüdruk tegi katse mu käest kinni võta. Kui tema kinnastes sõrmed minu omi puutusid, tegin tülgastavat nägu ja pühkisin enda käe vastu teksaseid ära. Aidi oli naermisega liiga ametis, et solvuda. Ka mina naeratasin ja viisin enda käe tema õlale nagu mõnele joomasemule. Kavatsesin elu nautida ja kõikvõimalikel viisidel jobutseda. Vähemalt seni, kuni see naljakas on. Ehk igavesti.

Astusime tütarlapsega kohvikusse ja leidsime, et üllatus üllatus - akna all istub mu lemmikpaar: Marleen ja Patrick. Tüdruk vaatas punnsilmi Aidi peas ilutsevat mütsi ja ma ei saanud teha midagi muud peale naermise. Vaatasin nii, et meil oleks üks laud vahet ja valisin laua, mis oli sellises privaatsemas nurgakeses.

Patrick vaatas mind pahaselt, kui ma olin naeru kätte lämbumas. Rosinapea päris: "Mida sa hirnud?"

"Ma olen kontrolli alt väljas!" kihistasin ma. "Löö mind või midagi. Palun... ma suren."

"Lämbu maha. Tervita siis minu poolt põrgut!" nähvas Aidi, mille peale ma mõned sügavad hingetõmbed tegin ja maha rahunesin.

Naeratasin: "Sa oled halvim."

"Sina ka, kallis," vastas Rosinapea süütult ja hakkas menüüd uurima. Tegin sama ja piilusin silmanurgast Marleeni, kes näis juba juhtunust toibunud ja rääkis nüüd tasakesti enda printsiga valgel hobusel. Nii armas, et ma võinuks peaaegu nutta ja öökida.