Komöödia

23. - Lihtsalt fuck you

Silmad olid väsinud ja valutasid. Ma ei saanud terve öö magada. Nagu mida põrgut eile juhtus? Me laulsime ja siis ma muidugi pidin talle hiljem enda tunnetest rääkima, aga ta oli nii külm... Marleen jäi ka Patrickust ilma, kes meid koos oli näinud ja lõpuks ta minestas. Shit...

Ema oli Taneliga kuskil võimlemas, nii et jäin Ahtoga kahekesi koju. Kui lahe. Juba ta sadas mu tuppa sisse ning asus mind ahistama: "No poiss, kurat, kui sa siin elada tahad, siis ei saa sa terve päeva voodis passida."

Surusin enda huuled kriipsuks. "Kell on faking. kümme."

"Kuule jõmpsikas. Sa ei tea, mis raske ongi, kui sa pole aastaid kahes vahetuses töötanud. Millal sa tänamatu nolk aru saad, et miski ei tule niisama? Minu raha eest saad sa endale kõik, mida tahad, aga ikka on vaja kõige üle viriseda!" undas ta.

See oli nii loll, et ma ei osanud selle peale midagi öelda. 

Pahurdasin: "Mida sa tahad minust?"

"Mine roogi lund ja hiljem tee midagi süüa ka. Mulle meeldiks näiteks pasta."

Ohkasin ärritunult. "Sa oled lihtsalt sitapea, jäta mind rahule. Tee ise enda pastat, ma pole su kuradi ori."

Vana läks näost punaseks. Ma vaatasin tülpinult lage. Ahto tahtis midagi veel vihaselt välja puhistada, aga tal ei tulnud midagi head pähe. Ta jalutas minema. Ongi parem.

Panin ise riided selga  ja mõtlesin, kuidas enda ülejäänud päev mööda saata. Mul ei olnud midagi targemat teha, kui bändika jaoks mõned laulud ümber kirjutada, milleks mul just eriti tuju ei olnud. Sättisin end elutoas teleka ette, kust tuli mingi multikas.

Ahto valas endale kohvi, rüüpas sellest lonksu ja rääkis siis: "Ma kuulsin, et see rott on haiglas."

"Kuidas palun?" Te oleksite pidanud mu nägu nägema. Ma olen kindel, et see nägi välja suurepärane ja olukorrale vastav.

"Noh, see sinu hoor," selgitas mees rahumeeli. "Mul üks tuttav töötab seal haiglas. Ma tõesti ei imesta ka, vaata, millised tolgused ta vanemad olid. Narkomaanid ja joodikud kõik. Eks plika ise samasugune."

Tõusin diivanilt püsti ja põrnitsesin teda vihaselt. "Ma hoiatan sind. Jäta ta rahule," nõudsin ma. Jalutasin Ahtole lähemale. 

Ta naeris: "Mis ta nimi oligi... Marleen? Saab, mis väärib. Vaene rott."

Kui mees viis kohvikruusi järjekordseks lonksuks suu juurde, lükkasin ma selle talle järsult näkku. Kohv läks talle näkku, särgile, kuid peamiselt ikka kurku. Ta pani kruusi lauale ja hakkas köhima. Märkisin siiralt: "Ma loodan, et sa lämbud."

Olles end lõpuks kogunud, tuli ta mulle jälle lähemale ja hakkas karjuma: "Türa kutsikas, minuga sa nii ei käitu!"

Ahto lõi mind kõvasti kõhtu. Vajusin põlvili, raske oli hingata. "Vaata mulle otsa!" tahtis ta.

"Käi vittu," nähvasin mina, mispeale ta mind uuesti lõi ja maha surus. Mees tiris mind juustest, et ma talle otsa vaataksin, aga ma ei kartnud. "Sa oled täpselt nagu su isa. Ma vihkan seda meest," urises ta mulle. Sülitasin talle näkku ja lükkasin ta enda pealt ära.

Lõin teda näkku veel ja veel ja veel. Kuidas ta julges Marleeni mainida? Kuradi värdjas! Ma loodan, et sa sured maha!

Lõpuks suutis Ahto minust ikkagi lahti saada. Tema nina ja kulm veritsesid. Väga hea. Ta sõnas tulivihaselt: "Kuradi nolk selline! Oled kaheksateist täis ja ma hoolitsen selle eest, et sa trellide taha läheksid! Nüüd kao mu majast ära!"

"Hea meelega!" vastasin ma ning võtsin oma toast telefoni, rahakoti ja võtmed (isa maja jaoks). Lahkusin kiiresti. Ahto on veel tuhat korda hullem, kui mu isa, aga tema juurde ma ka ei lähe, sest ta hakkaks mulle moraali peale lugema ning mind kõiges süüdistama. Ta ise provotseeris mind...

Mida minu isa üldse nii halba Ahtole tegi, et ta teda nii väga vihkab? Püha Isa ennast? Võib-olla ta ei olegi alati nii pai ja tubli olnud...

Mõtlesin, et lähen siis Marleeni vaatama. See ei ole tõesti parim idee, aga mida mul enam ikka kaotada on? Eile sai ulutud ja küllalt südant valutatud, et mul elu lõpuni piinlik oleks. Ta küll ütles, et põhimõtteliselt vihkab mind, aga ongi paras, kui ta mind nägema peab. Ta murdis mu südame.

Tõmblesin haigla fuajees ringi ja mõtlesin mida teha, sest Marleeni nime ütlemisest ei piisanud. Igat suvakat ei lasta ka loomulikult vaatama, aga olge nüüd! Istusin seal mossis näoga, kuni nägin Patrickut sisse jalutamas, suur roosikimp käes. Mida mu silmad näevad?! Tooge ruttu hapet, ma tahan pimedaks jääda.

Kutt jalutas vastuvõtulaua juurde, naertas võluvalt ja ütles kindlast midagi väga armast. Tädike seal laua taga naeratas, seletas Patrickule midagi, misjärel tüüp astuma hakkas. Ah, muidugi.

Võtsin end Patricku sappa, kuid jäin natuke tahapoole, kui ta ühest palatist sisse jalutas. Palatist välja tuli aga Indrek, kes mind imelikult vaatas. No ma ei saa aru, Marleen oli alles eelmise aasta alguses hall hiireke ja nüüd käivad mingid meeste hordid läbi. Back off.

Ma ei öelnud Indrekule sõnagi, ta ei tahtnud ka midagi erilist kuulda. Istus lihtsalt toolile. Jälgisin, kuidas Patrick Marleenile roosid ulatas ja teda magusalt kallistas. Mul oli selline tunne, et ükspäev ma kägistan Patricku kuskil pimedas koridoris ära.

Marleen kandis ikka veel minu kingitud ketti ja käevõru. Kuigi ta vist ei teadnud, et see on minult, aga sokutasin selle talle tema sünnipäeval. Mäletate? Oh jah. Ta on isegi haigena täitsa ilus. Marleen, miks sa pead nii tegema?

Tuvikesed jäid muljeid vahetama. Küsisin veel neid vaadates Indrekult: "Kas tal kõik on korras?"

"Jah, ikka," tähendas ta. "Kõht oli lihtsalt tühi."

Indrek on nii loll, miks ta Marleeni eest siis paremini ei hoolitse?! Tüdruk nälgib ära veel niimoodi. 

Pöörasin end noormehe poole ja küsisin natuke vastikult: "Ma ei saa aru, miks sa midagi ei tee?"

Indrek vaatas eemale. "Kuidas ma saaksin? Et 'Ou, Marleen, ainuke normaalne inimene su elus on tegelikult mingi narkoärikas'. Niimoodi või?"

Vaikisin. 

Indrek lausus: "Ma tean, ma vihkan seda ka. Lihtsalt... Patrick on Marleeni vastu nii kena ja mõistev ja ta tõesti vajab seda."

"Sa oled hull või?! Ta ju ainult mängib temaga, kuidas sa saad seda pealt vaadata? Eelmine aasta koolipeol pani see sitanikerdis tema joogi sisse korgi ja nagu..." Vaatasin kutti solvunult. "Hakkab juba nagu tunne tekkima, et sa tahad, et see juhtuks. Või tahad ka Marleeni panna kui ta omadega sassis on? Seltsis segasem, eks?"

"Woah, tüüp, jumal küll, ei," ehmus Indrek ära.

Andsin teada: "Kui Marleen ära vägistatakse, siis Patrick pole ainus, kelle ma läbi kolgin." 

Kutt ei osanud alguses midagi öelda, jõllitas mind ainult halvakspanevalt. "Mull ei meeldi, kui mind nii hirmsates asjades süüdistatakse. Ma ei puudutaks Marleeni sõrmeotsagagi. Kui ta seda just ise ei tahaks."

Kortsutasin kulmu. "Mida kuradit see veel tähendama peaks?"

"Midagi," mühatas Indrek. "Kui sa nii väga tahad, et Marleen teaks, siis võid talle hea meelega ise öelda, aga minu peale ära seda veereta."

"Käi põrgusse," laususin ma, kui minema kõndisin. Mõelda vaid, et me olime kunagi nii head sõbrad.

"Kas ütlen, et käisid?"

"Ei, ära ütle midagi."

____

Tere, kukununnud! Igatahes. Laul on hea, võiksite seda kuulata. :D