Komöödia

26. - Karin

"Karin, tule nüüd!" utsitas mind Juss, tiris mind käest ukse poole ja naeris lõbustatult, kuigi oleks pidanud vastupidi olema.

"Appi, Issand, ei! See on nii hirmus!" puiklesin näost punasena vastu. Ma olin täiesti kindel, et ma peedistusin! Nüüd, kui me Jussiga "ametlikult" koos olime, siis muidugi pidid tulema pühad tseremooniad ja kõik! Et kas jünger sobib ikka tütrekese lastele isaks! Ah... mu vanemad on kõige hullemad.

Poiss puhastas lumest enne uksest sisse astumist oma kapuutsi. See tehtud, vaatas ta mind hetkeks totakalt ning sõnas: "Ära muretse, ma täna ei hammusta kedagi."(Kuigi mina ei lähe sinna kunagi arvesse!)

Paratamatult naersin kergelt ja andsin talle kerge löögi vastu käsivart. Juss naeris mulle vastu, seejuures oma mütsi kohendades, mille ebaõnnestumise tagajärjel tulid mütsi alt välja tema nisupruunid juuksed, mis isegi sellisel talvisel õhtul helkisid. Ta pööritas endale oma kohmakuse pärast silmi ja tõmbas mütsi sootult peast. Tema põsed olid külmast õhust roosad nagu mingid nunnud päikeseküpsed õunad... Karin, kas sa tõsiselt just ütlesid seda? Psüh, või pigem mõtlesid? Ah, appi! Armastus ajab pea sassi!

Hingasin otsustavalt välja ning vajutasin käe ukselingile. Huh, jah, siit need vanemad tulevad. Ei tea, kas nad hirmutavad Jussi ära? Nii, et jookseb ära ja ei tule kunagi tagasi? Kas ta põgeneb Mehhikosse? Kas ta saab seal mingi vuntsiga lapsi? Ah, kuradi türadi põrgu! Lõpeta pabistamine! Sa oled enesekindel, seksikas, sarmikas ja ohtlik Karin, ära löö põnnama! 

"Mida sa ootad?" päris poiss laialt naeratades ja asetas enda käe lingile, just minu oma peale.

Te kindlasti ootate, et sealt tuli mõni romantiline stsenaarium, aga ei! Juss hakkas ukselingiga üles alla kolistama ja minuga ringi jamama! No on jobu! No on... Tobu-Juss on! Ei, aga see oli ju kohutavalt hirmus. Seetõttu huilgasin paaniliselt, et ta lõpetaks, aga ta ei kuulanud, sest oli minu kiusamisega nii ametis. Proovisin teda takistada ja lendasin talle selga, mistõttu lendas ta koos minuga lumehange pikali.

"Tropp!" sisistasin vihaselt.

"Ma ju aitasin sul ainult sisse saada," naratas ta süütult vastu.

Kostus tuttava naise hääl: "Püha pärgel, mida teie veel teete!?"

Rullusin Jussi pealt maha ja proovisin samal ajal keelega juukseid suust välja ajada, aga see polnud kuigi tõhus. Püsti tõustes raputasin end hüsteeriliselt, et lund krae vahelt välja saada. Pärast kõike seda tsirkust seisin oma ema ees nagu midagi poleks kuangi juhtunudki, võtsin sisse enesekindla poosi ning laususin: "Tere."

Juss naeratas vaid kergelt ning tõusis väärikalt püsti. Tema teretas sammuti. Ema ei ütelnud enam ukse lävelt midagi, kadus tagasi majja. See oli nüüd küll oivaline algus.

Sisse astudes uuris kutt veel natuke üllatunult minu maja. Oi, vabandust, mis maja... friggin mõisat! Juss oli mul varem paar korda külas käinud, me olime väiksemates klassides pigem Indreku pool, vahel Jussi, suhteliselt ei iial Ethani juures ja viimasena minu juures. Mu vanemad teeksid vist iga mu sõbra maatasa. Pealegi ma ei tahtnud jätta mingit peenutsevat muljet. 

Poiss riputas oma jope, salli ja mütsi nagisse ja ma muigasin, kui nägin tema seljas T-särki. "Ära parem pusaga tule!" meenutasin talle hommikul öeldut. Muidugi! Aga ega ma ei pahanda, olgu nii, kuidas tal mugav on. Mul endal olid ka täiesti tavalised riided seljas. 

"Tule siia," sõnas ta korraks sosistavalt. Astusin talle lähemale. Ta liikus oma huultega minu põskede poole, muigasin kavalalt. Aga musi asemel hammustas ta mind! Kiljatasin vaikselt, kuigi see polnud sugugi valus. Vaatasin teda maru vihaselt.

Juss patsutas oma kõhtu, kui selgitas: "Ma tahan süüa."

"Ära siis mind söö!" pööritasin silmi.